Kas austerlaste kogemus päästaks kihnu maalamba?
“Mägikarjamaadel rohtu nosivad lehmad, lambad ja kitsed kaitsevad inimesi lumelaviinide eest,” rääkis Austria Mahepõllunduse ja Põllumajandusloomade Bioloogilise Mitmekesisuse Instituudi teadur Beate Berger, kes külastas läinud aasta lõpul Eestit.
“Kui rohi jääb mägikarjamaadel pikaks, lamandub see lume alla ja muutub liumäeks, mida mööda laviinid orgudes asuvate külade poole tuhiseda saavad,” selgitas Berger. “Kui aga kariloomad rohu madalaks söövad, on tõenäosus laviinide tekkeks tunduvalt väiksem.”
Austria on riik, mis elatub turismist. Turistide ja turisminduse ümber keerleb ka kogu põllumajandus ja talupidamine. Kui poleks traditsioonilisi alpimaastikke, mis katavad umbes 70% riigi pindalast, ja neid nautida soovivaid turiste, ei peetaks Austrias vist ka loomi.
Austrias on suudetud nii loomakasvatajaid kui ka ametnikke rahuldavad kokkulepped sõlmida 31 ohustatud tõu kohta. Nemad need maastikuhooldajad ongi. Sellelt maalt oleks eeskuju võtta meilgi.
“Kui registreerida kihnu maalammas uue tõuna, kaob võimalus pidada kihnu lammast meie sajanditevanuseks põlistõuks,” hüüdis mõni aeg tagasi Maalehes Tõhela vallas Õnnekivi talus kihnu maalambaid kasvatav loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand. “Aga see on ju kohalik vana tõug, meie ajaloo- ja kultuuriväärtus! Kuidas me saame seda registreerida mingisuguse uue tõuna! Me tahame tegelda kihnu maalamba säilitamisega.”
Tõuraamatu küsimus
Probleem peitub tõuraamatus, õieti selle puudumises. Kui näiteks ohustatud tõuna tunnustatud eesti hobuse tõuraamatut hakati pidama juba 1921. aastal, siis maalambal pole seda olemas olnudki.
Austrias loetakse kohalikuks tõuks seda, kelle kohta peeti riigis enne 1938. aastat tõuraamatut või kelle kohta on olemas küllaldane tõendusmaterjal, et tõugu on alati praeguse Austria riigi alal kasvatatud ja aretatud.
Lisaks loetakse kohalikeks tõugudeks neid, mis pärinevad Austria-Ungari keisririigi ajast ning millel on tõendatav seos tänase Austria riigi eri regioonidega.
Näiteks on Austrias ohustatud tõug hutsuuli hobune, keda imporditi sõjaväe tarbeks Austriasse enne 1918. aastat ning kelle kohta peeti Viinis tõuraamatut. Sama kehtib ka Viini ratsakoolis etendusi andvate kaunite helehallide lipitsa hobuste kohta, kelle algne kodu paikneb Sloveenias Lipicas.
Ohustatud tõu määratlus pärineb nii Austrias kui Eestis ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioonilt (FAO): tõug või eristatav osa ühte tõugu kuuluvate loomade populatsioonist loetakse ohustatuks, kui aretuses kasutatavate emasloomade arv on alla tuhande või isasloomade arv alla kahekümne; emaslindude arv alla kümne tuhande või isaslindude arv alla tuhande.
Toetusi makstakse Austrias vaid nende ohustatud tõugu loomade pealt, kes kogu aeg aretuses kasutusel on ning järglasi saavad. Kastreerimata isasloomade kohta makstav toetus on emasloomade omast märgatavalt suurem, sest isasloomad toovad vähe sisse ning nende pidamine on ka teatud määral ohtlik, nõudes suuremaid investeeringuid rajatistesse.
Austrias hakati väljasuremisohus olevatele kohalikele tõugudele tähelepanu pöörama 1965. aastal, kui põllumajandusspetsialistid talunikke hääbuvatest tõugudest hoiatama hakkasid.
1982. aastal asutati ÖNGENE (Austrian Association for Rare, Endangered Breeds, eesti k — Austria Ohustatud Loomatõugude Ühing), kinnitati säilitusprogramm ning hakati ohustatud tõugu loomade omanikele toetusi maksma.
Päästeti viis looma
Algselt said toetust vaid üheksa veisetõugu. 1995. aastal, kui Austria astus ELi ning alustati põllumajandusliku keskkonnaprogrammiga, lisandus 11 tõugu, lisaks veistele ka lambad, kitsed, sead ja hobused. Nüüdseks on toetatavate tõugude arv tõusnud 31ni.
“Meil on väga palju aretusorganisatsioone — 243,” selgitas Beate Berger. Ta lisas, et kõik talunikud, kes kasvatavad ohustatud tõugu loomi, peavad olema aretusorganisatsiooni liikmed ja need on osalised säilitusprogrammides. “Meie tugevus on see, et suudame kõiges kokku leppida. Võib kuluda mitu päeva, palju head toitu ja mitmeid kanne õlut, aga me lepime alati kokku,” kinnitas ta.
Ohustatud ja väikesearvuliste tõugude säilitamisel on sugulusaretuse vältimine sageli tõeline katsumus.
Austrias on loomapopulatsioonide arengute jälgimiseks ja planeerimiseks loodud kogu riiki hõlmav andmebaas. Igale farmerile annab ÖNGENE, toetudes sellele andmebaasile, paaritusnõuandeid nii ühe looma (nt veised ja hobused) kui karja kohta (lambad ja kitsed). Eesmärk on hoida sugulusaretuse määr ühes põlvkonnas alla 1%.
Kõrgem suguluspaarituse tase on lubatud vaid väga ohustatud tõugude puhul, näiteks turopolje siga. Selle tõu säilitamist alustati, kui alles oli vaid viis looma, neistki kaks täisõed, kes Jugoslaavia sõja ajal Austriasse smugeldatud. 2008. aasta lõpuks oli turopolje sigu juba 92.
Sel taustal on kurb, et juba aastaid ei ole Maarjamaal suudetud kokku leppida, mida siinse maalambaga teha, nii et tulevased põlvedki neid põliseid villakerasid imetleda ja kasvatada võiksid. Ehk peaksid lambakasvatajad oma seisukohti revideerima, austerlaste kogemusele tuginedes ametnikel hõlmast haarama ning nad kohtumaja asemel õllekasse kutsuma?
Austria kohalikud tõud
- Veised
pinzgau veis
tirooli hall veis
austria pruun veis
murbodeni veis
carinthia hele veis
waldvierteli hele veis
tux-zillertali veis
ennstali laiguline veis
pustertali täpiline veis
- Lambad
carinthia prill-lammas
pruun mägilammas
kraineri kivilammas
tirooli kivilammas
metsalammas
ungari ratska lammas
alpi kivilammas
montafoni kivilammas
- Kitsed
chamois’ alpikits
pinzgau kits
tauerni laiguline kits
stüüria laiguline kits
austria vöödiline kits
pfaueni kits
blobe kits
- Sead
turopolje siga
mangalitsa siga
- Hobused
noriker
vana austria soojavereline hobune
lipitsa hobune
araabia shagya hobune
hutsuuli hobune
Allikas: EMÜ, Aive Sarjas
