Kasvata umbrohtu või loobu toetustest
Määruse eelnõus on kirjas, et keskkonnatoetust sooviv põllumees peab teega piirneva 10 hektarist suurema majandusüksuse äärde jätma
2-5 meetri laiuse mitmeaastase taimestikuga umbrohuriba või muu maastikuelemendi. Isegi kui keskkonnatoetust ei küsi, peavad ikkagi olema teeäärtes poolemeetrised rohuribad.
Kimalased pesitsegu heitgaaside keskel
Asja mõte on säilitada lindudele ja putukatele pesitsemisvõimalused põldude ääres. Samas on Eestis põllumajanduslikku maad kõigest 20% kogu territooriumist. Miks peaksid siis linnud ja putukad elama just teeäärses ribas tolmu, heitgaaside ja kivisaju keskel?
Kuna määrus järgib Euroopa Liidu õigusakte, arvab OÜ Saidafarm juht Juhan Särgava:
"Ribade soovitus tuleb ilmselt Taanist või Madalmaadest, kus suur osa maid on võetud mere alt. Looduslikku metsa neil aladel pole kunagi olnud. Põõsastikud ja puud põldude vahel on nii maastiku kujunduseks kui ka lindude-putukate reservaadiks. Meie oludes on see tarbetu meede. Otse loomulikult kiidetakse Brüsselis heaks kõik need meetmed, millega meie oma konkurentsivõimet vähendame."
Sama väidetakse ka põllumajandus-kaubanduskojast Maalehte jõudnud kirjas.
"Püsirohumaa ribade jätmisega võime küll soodustada looduslikku mitmekesisust, aga suureneb vajadus taimekaitsevahendite järele. Nendelt ribadelt hakkavad levima nii orashein kui ka seemneumbrohud võilill ja ohakas," selgitatakse selles.
Kirjas lisatakse, et enamik Eesti põlde piirneb kas rohumaade, metsade, looduslike alade, kraavide või tee muldkehadega. Seetõttu ei ole põlluserva ribade jätmiseks täiendavat vajadust.
Aasta põllumees Mati Nurm meenutab, et kui ta 1991. aastal talupidamisega alustas, olid kõik teeääred umbrohtunud. "15 aasta jooksul olen kõik need jõudnud korda teha," ütles Nurm.
Teeäärne umbrohuriba, kus malts, takjas ja sinep kasvavad kuni meetri kõrguseks, muudab ohtlikumaks liikluse, kuna halvendab kõvasti nähtavust. Maanteeamet on seetõttu hakanud just viimasel kümnendil teeääri niitma. Nii on meie põlluservad hakanud viimaks saama kultuurmaastiku välimust ja kahju oleks seda taas rikkuda.
Määruse eelnõus on kirjas, et maaomanik peab säilitama oma põllu sisse jäävad pärandkultuuri- ja loodusväärtuslikud objektid, need kaardile joonistama ja PRIA-le esitama. Keegi ei vaidlegi hiite, kivikalmete ja tuulikute säilitamise vastu. Mis väärtus on aga vanal kuhjalaval, mädaneval heinaküünil, piimapukil, okastraadiga karjakopli jäänustel või kolhoosiaegsest maaparandusest jäänud kivihunnikul?
Uusi reegleid järgides satub mulda rohkem kemikaale
Vaieldav on ka glüfosaate sisaldavate umbrohutõrjevahendite (Roundup, Rodeo, Taifun jmt) kasvuajal keelamise keskkonnasäästlik mõju.
EPKK selgitusel pole seni pakutud efektiivsemat ja keskkonnasõbralikumat meetodit risoomidega leviva orasheina tõrjeks. Kasutades neid umbrohumürke koristuseelselt, saab läbi poole väiksema normiga kui koristusjärgsel pritsimisel, kuna glüfosaadid mõjuvad varre ja lehtede kaudu. Nii aitaks just koristuseelne mürgitamine kaasa selle preparaadi koguste vähenemisele mullas. Ka mürgijääkide pikaaegne säilimine pole tõestatud.
"Kui keegi need jäägid leiab, siis ma teen oma kätega sõnnikust ordeni ja panen selle talle rinda," lubas aasta põllumees Mati Nurm teraviljafoorumil.
Glüfosaate sisaldavate taimekaitsevahendite piiramine satub vastuollu ka sügavkobestamise ja otsekülvi, teiste sõnadega ilma künnita põlluharimise tehnoloogiaga. Ja ka eelnõus endas esitatud nõudega vältida umbrohu levikut.
Umbrohtumus omakorda vähendab teraviljatoetust. Kui kontrolli käigus selgub, et põllul on umbrohtu rohkem kui 5%, võetakse hektaritoetust vähemaks.
Kõrgeid saake saanud viljakasvatajate meelest pole otstarbekas ka kasvuregulaatorite keelustamine suviviljapõldudel. Taliviljale seda nõuet ei ole. Teraviljakombinaadid ostavad kokku lihtsalt nisu. Kui ühte punkrisse satuvad keskkonnasõbralik suvivili ja mittesõbralik talivili, on meetmest vähe kasu.
Põllumeeste kogemused ütlevad, et teraviljakasvatusega saab nulli, kui saak on 4 tonni hektarilt. Et kasumit teenida, peab toodang olema kõrgem. Siis on vaja ka kasvuregulaatorit, sest ilma selleta on põld vastu maad.
"Lamandunud põld toob 2000 krooni hektaril kahjumit," ütleb Mati Nurm. Lisaks on lamandunud põldu ka peaaegu võimatu korralikult ümber künda, sest pikk kõrs segab.
Keskkonnasõbraliku majandamisega väheneb ka lubatud väetisekogus. Virumaa viljakasvataja Jaak Läänemetsa meelest on kõige kehvemas olukorras nitraaditundlikul alal tegutsevad põllumehed. Veeseaduse ja nitraadidirektiiviga on neile kehtestatud hoopis rangemad keskkonnanõuded kui mujal Eestis ja need ei ole vabatahtlikud.
Eelnõus on rõhutatud, et keskkonnakohustuse ja selle alusel keskkonnatoetuse võtmine on vabatahtlik. Teine võimalus on loobuda.
Jõgeva sordiaretusinstituudi direktor Mati Koppel ei poolda mõttetult rangeid keskkonnanõudeid. Ta märgib, et sel juhul taotletakse keskkonnatoetust väiksemale pinnale kui siiani või loobuvad põllumehed sellest üldse. Sel juhul jääb uuest määrusest oodatav positiivne keskkonnamõju ära.
Keskkonnasõbralik majandamine
Enne: KST (keskkonnasõbralik tootmine)
- Kehtis alates 2004. a
- Toetus 714 kr/ha
Nüüd: KSM (keskkonnasõbralik majandamine)
- Jõustub 21. mail 2009
- Toetuse suurus: põhitegevus - kuni 550 kr/ha; põhitegevus koos lisategevusega - kuni 900 kr/ha
Olulisemad muudatused:
- Jätta teede äärde 2-5meetrised mitmeaastase taimestikuga ribad.
- Piirata glüfosaate ja kasvuregulaatoreid.
- Kanda kaardile loodus- ja ajalooväärtusega üksikobjektid ja neid säilitada.
- Külvata 15% sertifitseeritud seemet.
- Hoida 30% pinnast talvise taimkatte all.