Enamasti kantakse välismaalt ostetud valmiskasukaid, kuid Pärnumaal nn kihnu lambaid pidav loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand soovitab kasukanahka otsides ka kodumaal ringi vaadata.

“Kihnu lammas erineb enamikust teistest tõugudest selle poolest, et tal on ka alusvill,” selgitab ta. “Kahekihilisus on karusnaha hea soojapidavuse aluseks. Eri tüüpi karvade olemasolu annab nahale kohevuse ja vastupidavuse, kuna tihedat alusvilla katab pealisvill.”

Nahk kõlbab mitut pidi

“Kihnus aastasadu peetud lambaid hakati teadvustama ja uuri­ma alles kümmekonna aasta eest,” selgitab Ärmpalu-Idvand. “Seetõttu ei ole me nende lammaste eripära aretusega püüdnud ühtlustada ega suunata kitsasse tüüpi – oleme säilitanud universaalse villaku,” selgitab ta, miks just kihnu lammast parimaks siinseks karusnahalambaks peab.

Kihnu lamba nahk on Ärmpalu-Idvandi sõnul dekoratiivne ja kohev villapoolelt ning õhuke ja kergesti töödeldav nahapoolelt. Dekoratiivsuse annavad erinevad värvivariandid ning pikk lokkis pealisvill.

Anneli Ärmpalu-Idvand räägib, et nahka on mugav parkimiseelselt töödelda, parkida ja parkimisjärgselt lõigata ning õmmelda, kuna see on õhuke. Toornaha venitamine on elastsuse tõttu kergem – see võimaldab ka kodust käsitsi töötlemist.

Oma sõnade kinnituseks tsiteerib ta lambakasvatusteadlast Kristjan Jaamat, kes kirjutas 1937. aasta ajakirjas Põllumajandus: “Erilist huvi pakkusid eesti maalammaste tüübilised lambad, kuna nende hulgas leidus haruldaselt ilusaid karusnahalambaid, kel vill läikiv ja ilusate kähardustega.”

Kasukat teha on kallis lõbu

“Kuna Viljandi Kultuuriakadeemias avati mullu rahvusliku tekstiili eriala juurde nahamoodul, siis varsti hakkab kasukaid kindlasti tulema,” lubab Ärmpalu-Idvand. “Eriala avamisel Viljandis kõlaski lause: kui varem nägime lambanahkseid kasukaid muuseumis, siis pärast selle eriala avamist loodame neid varsti näha ka tänavapildis.”

Ärmpalu-Idvand teab, et Tartus Antoniuse Gildis õmmeldakse kasukaid, aga välismaisest nahast. “Mu mehel Herkil on oma lamba nahkadest vest, mis on õmmeldud ühe Pärnu meesterätsepa poolt, ja meil on ka oma lambanahksed kindad, mütsid, sussid, mille õmbles OÜ Lambawärk,” räägib naine.

Eesti Lambakasvatajate Seltsi juht Külli Vikat kinnitab, et järjest rohkem kohtab inimesi, kes soovivad korralikku karusnahkset kasukat. “Alles möödunud nädalal rääkisin ühe noore inimesega sellest,” meenutab ta.

Niipalju kui tema teab, tehakse lambanahast mitmesuguseid kasukaid. Nii selliseid, kus pealispind on nahk, kui ka selliseid, kus väljapoole pööratakse vill. Vill võib omakorda olla pöetud või jäetakse see pikaks.

“Ma usun, et kõikidest lammastest saab kasuka – iseasi, mis tõugu lamba nahkadest parema ja ilusama,” märgib Vikat. “Kasuka headus sõltub sellest, kui palju nahk venib, aga ka parkijast ja köösnerist.”

Ta lisab, et kasuka muretsemine on kallis lõbu: korraliku kasuka hind võib ulatuda 700–800 euro kanti.



Tunnustamata tõug

- MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts asutati 2007. aastal.

- 2006. aastal sai teaduslikult tõestatud, et see populatsioon on säilitanud maalamba omadused.

- Kihnu Maalambakasvatajate Seltsi eesmärk on kihnu maa­lamba kui Eesti põlise lambatõu tunnustamise saavutamine
ja selle tõu säilitamise korraldamine.

- Algselt olid kihnu maalambad vaid Kihnus ja Manijas, nüüd on huvilisi üle Eesti ja “kihnukaid“ peetakse vähemalt 50 karjas.

- Pooled on säilituskarjad, kus kasutatakse ainult puhasaretust.

- Kolme geneetilise uuringuga tuvastatud algpopulatsioon
oli 100 lammast, praegu on 600 põlvnemisjärgset lammast.

Allikas: Anneli Ärmpalu-Idvand



Õnnekivi talus jooksevad ringi laigulised talled

Kihnu maalamba säilitamise ja tunnustamise entusiasti Anneli Ärmpalu-Idvandi Õnnekivi talu karjas on tallede aeg. Aasta algusest on sündinud tervelt 70 talle. Enamasti toob lammas kaksikud, kuid sageli esineb ka kolmikuid.

Kihnu lamba talled näevad välja väga erilised – mustavalgekirjud nagu holsteini lehmatõu vasikad ja väikesed nagu koerakutsikad. Sülle lasevad vähemalt selle talu talled end võtta väga rahulikult ega karda võõraid inimesi sugugi. Aga ega nad seal kaua püsi, sest energia­varu on suur ja vajab lauta sisse ja sealt välja jooksmisega ärakulutamist.

Ärmpalu-Idvandi karjas on 96 põhikarja utte. “Oleme sättinud nii, et peame paaritusjäära karjas suvekuudel. Kuna lammas on tiine 5 kuud, hakkavad talled sündima aastavahetusel.”

Praegu on neid lambaid, keda võib pidada algupäraseks kihnu maalambaks, Eestis poole tuhande ringis. Paraku pole neid tõuna siiani veel tunnustatud.

Kihnu maalamba uurimiseks ja põlistõu tunnustuse saamiseks on koostöös soomlaste ja rootslastega tehtud kolm teaduslikku uurimust.

“Uurimused andsid piisavalt infot selle kohta, et nimetatud lambad erinevad geneetika ja tunnuste poolest praegu Eestis kasvatatavatest tõugudest ja võivad olla maalambad, kuid VTA ega põllumajandusministeerium ei ole pidanud seni vajalikuks seda geneetilist ressurssi säilitada,” on Anneli Ärmpalu-Idvand nukker. “Kuid erinevalt ametnikest jätkab Kihnu Maalambakasvatajate Selts säästva arengu seaduse täitmist.”