Kits küsib vähe, aga annab palju
Vaike talu õuele Sigaste külas on olnud aeg-ajalt asja nii ajakirjanikel kui ka muidu uudistajatel. Perenaine Merike Bakhoff ei oska selle huvi kohta muud öelda, kui et "ju me siis sellised imelikud oleme". Küllap mõtleb ta meie all eelkõige pere "imeloomi" - kitsi.
Elu nagu segasumma suvilas
Merike abiellus Vaike tallu kümme aastat tagasi. "Oma juurtega olen otsapidi siit pärit ka, mu vanavanaema elas samas külas. Sellest sain teada alles siis, kui emale ütlesin, et lähen nüüd ära maale. Olen mõelnud, et ju ma ikka midagi väärt olen, et Vambola mind lesena nelja lapsega ära võttis."
Merike on äsja tulnud valla sotsiaalringilt. "Annan valla sotsiaaltöötajale puhkust," räägib. Abikaasa on praegu EMK kontrollispetsialist ja kolmeks päevaks koolitusel. Muidu käib metsas ka võsaraieid tegemas... Kuidas siis üheskoos veel talu peetakse?
"Ega talutööga tänapäeval rikkaks saagi," arutleb Merike. "Minu käsitöö läheb praegu talu tuludesse. Lambaid on meil kümmekond, nahad olen ise parkinud, liha läheb pere toidulauale ja villast ketran lõnga. Lõngad värvin looduslike värvidega. Veel teen ketramisteenust, minult tellitakse beebitekke, villaseid vaipu - mida iganes. Talu rajamist alustasime hobustest ja noorhobuseid müüme ka üks kuni kaks aastas."
Oma käsitööasju müüb Merike ka laatadel. "Laadad on nagu reklaamüritused, vahel tuleb pealegi maksta. Nõutasin välja puhtast rukkist küpsetatud leiva müügi loa, kohe saan ka teiste küpsetiste loa kätte."
Kodulehel reklaamib Vaike talu end ka kui omamoodi turismiobjekti - eelneval kokkuleppel saab ratsutada ja kitsede-lammastega tutvust sobitada. Aga turismist ei taha pere kujundada põhilist sissetulekuallikat. "Kodu ei tohi ära kaduda," arvab Merike. "Nagu näete, pole mul isegi muru maja ümbert niidetud. Ei taha rügada, et kõik oleks ideaalses korras, tahan vahel raamatut ka lugeda. Nii et võtke või jätke - ongi selline segasumma suvila moodi elamine!"
Kiidame kitse
Miks kitse narritakse ja vaese inimese lehmaks kutsutakse? Merike arvab, et teadmatusest. Sest teist nii kasulikku looma on talle raske kõrvale panna. Kui see just teine kits pole.
Võib-olla ei meeldi mõnele siku hais? "Võetakse midagi pähe ja nii jääbki, inimene ei suuda oma eelarvamustest vabaneda. Vanemad inimesed räägivad, et sõja ajal oli kits nende elupäästja. Kes siis suutis lehmale heina teha, aga kitsele sai hein ka käsitsi tehtud."
Kui filosofeerida, siis kits on lausa tulevikuloom. Sest aasta-aastalt kasvab terves maailmas allergikute arv. Kuid kitsepiimast saab abi veel oi kui paljude teiste tõbede puhul. Suur valge kass patseerib köögis, hüpates ühe külalise sülest teise.
"Kass on tark loom ja teab, mida sööb või joob. Kui kitsi lüpsan, on tema kohe jaol. Kassile meeldib just soe kitsepiim. Kitsejuustu armastab niikuinii ja kohupiimakooki! Lapselaps - aasta ja neli kuud vana - joob ka sooja piima, lapsed söövadki seda, mis kasulik, neil ei ole eelarvamusi."
Üks kummaline lugu on kitsepiimaga veel. Vahel on nii, et kui inimene lehmapiima laktoosi ei talu, siis kitsepiima oma ei tekita mingeid probleeme.
"Kitsed võtsime seepärast, et tahtsime ise piima. Tegelikult on praegu maal päris suur probleem, kust piima osta. Üks kits annab päevas kuni kaks liitrit piima."
"Lehm paneb väga kinni ka, mina küll lasen praegu liugu ja lüpsan kitsi üks kord päevas. Tegelikult tahtvat kits kaks korda päevas lüpsta, aga kui on harjunud ühe korraga, ei nõua täpsest kellaajastki kinnipidamist. Niisugune leplik loom."
Vaike talus on kitsi 20 ringis. Merike nimetab neid eesti keskmisteks krantsideks - ei ole spetsiaalselt aretatud ega seetõttu ka liiga tundlikud.
Kits ei too põhitulu
Aga miks siis kitsepiima ja -juustu müügist talu põhitulu ei tule?
"Me oleme nii pisikesed tegijad ja proovide tegemine on üsna kulukas, nii et ei tasu ennast ära," arvab Merike. "Müügiloa saad siis, kui suudad ametnike kadalipu läbi käia. Kitse- ja lehmapidamise euronõuded on ju samad. Ja pole vahet, kas oled suur- või väiketootja, ikka pead kaks korda kuus andma proove ja siis veel tooteproove. Kõik need on tasulised.
Ja kus see loogika on? Seaduse järgi tohin kodust müüa toorpiima kuni 20 liitrit, aga kui ma sellest juba juustu või kohupiima teen, siis seda müüa ei tohi. Juustu tehes ma ju pastöriseerin selle piima ära, aga ametnikud otsivad seda viimast bakterit taga."
Merike arvab, et ainuüksi kitsetaluna elaks ära, kui oleks vähemalt sada kitse. Vaike talul pole aga nii palju maadki, et sadat kitse pidada. Ja kindel turg peaks näiteks restorani näol olema. "Lugesin Pärnu lehest, et üks prantslanna käis siin ja rääkis, et müüs oma kitsed maha, sest ei suutnud euronõuetest läbi närida. Nii et sama mure."
Mujal maailmas peetakse ka villakitsi ja lihakitsi. Kitseliha olevat väga hea, natuke sarnane lambalihaga, aga tahab korralikku maitsestamist. Noore looma liha tuleks vähem hautada, vanemat rohkem. Aga kitseliha müümisel on samuti eurotõkked ees. Euroseadusega on ette nähtud, et igale loomaliigile peab olema oma tapaliin. Et kitsekasvatus Eestis suhteliselt vähene on, ei peeta majanduslikult tasuvaks ka eraldi tapaliinide väljaehitamist. Kodus tapetud looma liha ei tohi aga seaduste järgi müüa.
"Aga kui loom veetakse autoga tapamajja, saab sellest lihast hirmuliha, mida me siis poest ostame. Loom on ju tark oma saatust ette nägema. Meie talus teame, mida loomale süüa anname, kuidas neid kohtleme. Nagu minu poeg ütleb selle kohta, kui mõned loomad tapale lähevad, et vähemalt oli neil õnnelik lapsepõlv."
Kas kitsepidamine on keeruline?
"Kits on tore ja intelligentne loom. Mõni arvab, et võtab kitse muruniitjaks, aga selle tarbeks sobib pigem poni. Poni ja hobune võtavad taime hästi madalalt, kits maitseb paremaid palasid siit ja sealt.
Minul on piimakitsed, aga piimatoodangut liiga üles ei aja. Neile, kes lüpsil käivad, annan natuke juurde mikroelemente ja vilja. Talvel on kitsed põhiliselt heina peal ja kartulit saavad ka. Kui meil endal kartul otsas, toome tunnustatud mahetalust. Muidu kaoks talvel piim päris ära. Silopiim on teistsuguse maitsega ja ka juust tuleb teistsugune."
Loomatohtrid tunnevad kitse hästi, kuid neil polegi erilisi tõbesid. Poegimisega saavad samuti hästi hakkama. Kits elab umbes 12aastaseks ja vanust peegeldab hammaste kulumine.
Kui kitsepidamine ka suurt tulu ei too, soovitab Merike kitse pidada oma tarbeks. "Muidugi käime ka poes, aga sööme palju omatehtud toitu. Kitsepiimast teeme juustu ja jogurtit. Seega oleme piimatoitudega varustatud, ainult hapukoore ostame poest."
Perenaine jääb mõttesse: "Kui kütus kallineb, ehk läheb selline kodune toidutootmine isegi kallimaks kui masstoodang. Aga sa vähemalt tead, mida sa sööd."
Eesti Talupidaja