„Kuigi suuri madalaid järvi peetakse eriti mõjustatuks setete tuuletekkelise resuspensiooni poolt, jäävad empiirilised andmed tihti puudulikeks keeruliste uurimistingimuste tõttu,“ selgitas doktorant. Võrdluseks uuriti tugevalt eutrofeerunud Vesijärve osa Enonselkäs Soomes, mille vee kvaliteet paranes 1990. aastatel tänu toiteainete sissevoolu alandamisele ning kalade väljapüügile. Tammeoru sõnul täheldati 2000. aastatel seal taas vee kvaliteedi halvenemist, mis ajendas uurima settimist ja setete resuspensiooni kui selle potentsiaalset põhjust.

Uuringud Enonselkäs näitasid, et järve madalamates piirkondades resuspendeeritud setete ümberpaiknemine võib mõjutada kogu järve vee kvaliteeti. „Madalate alade setete resuspensioon oli hõljuvaine sisevoogude ning suurenenud veehägususe põhjuseks,“ ütles Tammeorg.

Doktoritööga jõuti järeldusele, et uuritud ilmastikunäitajad (veetase ja vee temperatuur, päeva keskmine ja maksimaalne tuule kiirus, fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus) osutusid olulisteks Peipsi vee kvaliteedi määrajateks. Üldfosfori kontsentratsiooni muutused olid eriti tundlikud tuule kiiruse muutuste suhtes.

„Esmakordselt Peipsis tehtud ulatuslikud resuspensiooni mõõtmised näitasid, et tuule mõju vee kvaliteedile avaldub just setete resuspensiooni kaudu,“ täpsustas Tammeorg. Lähtudes saadud uuringutulemustest võib järeldada, et kliimamuutuste tagajärjed võivad vee ökosüsteemidele olla dramaatilised. Äärmiselt kõrge tuulekiiruse juhtude sagenemine võib esile kutsuda fosfori sisekoormuse suurenemist tulevikus.

Doktoritöö tulemused rõhutavad eelkõige väliskoormuse piiramise vajalikkust, mis võimaldaks vähendada primaarproduktsiooni ning teiselt poolt vältida uute toiteainete akumuleerumist setetesse.

Doktoritöö juhendajad on Dr. Tõnu Möls ja Dr. Külli Kangur ning oponent Dr. Linda May (Centre for Ecology and Hydrology, UK).