Paljud Lõuna-Prantsusmaa talud on aga mõelnud ka uute sissetulekuallikate loomisele - näiteks turistide majutamisele või meelelahutuse pakkumisele.

Talunikega suheldes ja talutootmist nähes tekib turistidel hoopis tugevam ja vahetum side nii kohapealsete inimeste kui ka toodetega. Niimoodi saavad alguse uued otse tootjalt tarbijale suunatud ostu-müügiliinid, mille kaudu soovitakse hiljem oliiviõli, veini või juustu tellida just konkreetse taluniku käest, kuigi sarnase kvaliteediga toodang on marketites saadaval.

Oluline on ka toote n-ö lugu, mille loomiseks pole talunikel vaja kulutada suuri summasid, vaid propageerida just enda suhtumist ja elustiili.

„Mahetootmisel marja- ja puuviljakeediste valmistamise juures üllatas kogu tootmise lihtsus. Mitte midagi üleliigset: väike põrandapind, kergelt puhastatav keskkond (sisuliselt koduköök), väga lihtsad tootmisvahendid, toodete pakendamine ja pakendite markeerimine on korraldatud väga tagasihoidlike vahenditega. Toodete hinnad olid sealjuures meie kohalike mahetootjate omadega täiesti konkurentsivõimelised.

Läbimõeldult tegutsedes ja toodete kvaliteeti panustades on võimalik kasumlikult majandada ka suhteliselt kesistes tingimustes ja liigsete investeeringuteta, selles suhtes on Eesti tootjatel kindlasti arenguruumi,“ ütles nähtut kommenteerides Leho Verk. Eestimaa Talupidajate Keskliidust.

Pikemalt loe Lõuna-Prantsusmaal nähtust-kuuldust ja sellest, mis meil võiks selle valguses teisiti olla, Maamajanduse Infokeskuse infolehest.