Kolmkümmend aastat lihaveisekasvatust Eestis
Ukrainas ja Valgevenes ametireisidel käies vaatasime küll kolhoosides sealset lihaveisekasvatust, kuid huvi see meis ei äratanud. Siis saabus aga Nõukogude Liidu juhtorganitelt korraldus hakata ka Eestis lihaveiseid kasvatama. Meie põllumajandusministeerium tegi loomakasvatusinstituudile ülesandeks välja selgitada, millist tõugu lihaveised sobiksid Eestis kasvatamiseks. Kirjanduse põhjal arvati, et sobivaim tõug oleks hereford.
Algus oli raske
Nii saabuski meile 1978. aastal Valgevenest ja Marimaalt esimene partiihereforde, 54 looma . Need paigutati Võru ja Sõrve sovhoosi. Seejärel hakkas igal aastal neid juurde tulema mitmetest N Liidu osadest ning isegi Taanist ja Soomest. Esimesed aastad olid majanditel rasked, sest lihaveisekasvatus oli piimatootmise traditsioonidega maal võõras. Kuid loomade leplikkus ja sõbralikkus võitsid kiiresti talitajate ja majandite juhtkonna poolehoiu ning neid loomi taheti enamikus kohtades juurdegi soetada.
Tollal olid kõikides majandites loomade arv ülepaisutatud, sööta ei olnud piisavalt. Parim sööt läks lüpsilehmadele, kehvem jäi lihaveistele. Parimates majandites, nagu Sõrve sovhoosis, oli lihatõugu noorveiste ööpäevane juurdekasv 400 g ümber, kehvemates aga ainult paarsada grammi.
Aretustööd oli kehva tõumaterjaliga raske teha. Sugupulle sai osta ainult ida poolt, kus nende aretusväärtus oli väga madal. Herefordide liha kvaliteet oli siiski parem, võrreldes piimatõugu veistega. Lihaveiste arvukus suurenes 90ndate alguseks 2000 peani. Selleks ajaks oli lisaks herefordidele Viljandi rajooni Karksi kolhoosis tegutsemas ka šarolee tõugu lihaveiste farm .
Loomakasvatusinstituudi initsiatiivil korraldasime iga-aastaseid herefordi päevi, kuhu tulid peaaegu kõik lihaveiseid kasvatavate majandite esindajad kokku, ning arutasime ühiselt kasvatamise probleeme ja tulevikunägemusi. Arvati, et neil Eestis ikka tulevikku on.
Kuna loomakasvatusinstituudi veiseliha uurimise labor oli küllaltki elujõuline, otsustas põllumajandusministeerium anda labori hoole alla lihaveiste kasvatamise juhendamise ja jälgimise. Lihaveiste aretustöö juhtimine anti Eesti Punase Karja Riikliku Tõulava ülesandeks. Asutati Eesti Herefordi Kasvatajate Klubi.
Taasiseseisvumine, tagasilöök ja hoogne areng
Suure tagasilöögi lihaveisekasvatusele andis Eesti Vabariigi taaskehtestamine. Kolhooside ja sovhooside likvideerimise järel kukkus lihaveiste arv 700-le ja nende kasvatamine jäi ainult oma ala entusiastide kätte, sest riigi abi puudus.
Peale herefordide hakati huvi tundma ka teiste lihaveisetõugude vastu. Raplamaa endise Kaiu kolhoosi ühe osana hakkas tegutsema Karitsu Õppetalu, mille juhatajal Leino Vessartil oli eriline huvi limusiini tõugu lihaveiste vastu. Algul ristas ta oma holsteini lehmi limusiini tõugu pullidega, hiljem ostis Soomest puhtatõulisi limusiine.
Lihaveisekasvatus sai hoo sisse, kui 2000. aastal asutati Eesti Lihaveisekasvatajate Selts. Seltsi lobbytöö tulemusena otsustas riik hakata maksma ammlehmatoetust. Kui lisandus veel pindalatoetus, hakkas lihaveisekasvatus jõudsalt edenema. Välismaalt toodi veel teisi tõuge, nagu šaroleesid, aberdiin-anguseid, šoti mägiveiseid, simmentale. Praegu kasvatatakse meil juba kokku 11 tõugu lihaveiseid, enam levinud on aberdiin-angus, limusiin, hereford ja šarolee.
Kui algul oli eesmärk suurendada kiiresti lihaveiste arvu, mida saadi teha peamiselt piimaveiste ristamisega, siis nüüd on eesmärk parandada lihaveiste tõulist väärtust. Liha- ja piimatõu ristandite lihakvaliteet on küll hea, kuid nende realiseerimishind paraneb ainult loomade veresusastme suurenemisega. Liha kvaliteedi parandamise eesmärgil on mõeldav ristata ka puhtatõulisi lihaveiseid omavahel, nagu seda tehakse Šveitsis.
Kolmekümne aasta jooksul on meie lihaveisekasvatajad omandanud selle loomakasvatusharu viljelemisel hulga kogemusi, palju kasulikku on nähtud Euroopa riike külastades.
On loodud organisatsioon Estonian-ACB-Vianco OÜ, kes tegeleb lihaveiste turustamisega ja välismaalt tõuloomade ostu vahendamisega. Nii pole enam meie lihaveisekasvatajatel muret, kuhu oma loomad realiseerida. 2006. aastal saavutati Rakvere Lihakombinaadiga kokkulepe lihatõugu veiste kokkuostuhinna suurendamise osas ja seda juba 50% veresusega loomade puhul.
Oleme oma karja parandamiseks ostnud pärast Eesti taasiseseisvumist välismaalt üle 800 tõuveise ja jätkame seda kogu aeg. Lihaveiste arv on pidevalt suurenenud, olles juba praegu üle 25 000. Kui 2002. aastal oli meil 1500 ammlehma ja saime Euroopa Liidult üllatavalt suure ammlehmade kvoodi - 13 416, siis praeguseks on ammlehmade arv juba kvoodist suurem. Praegune lihaveiste aretuse eesmärk on nende jõudlusvõime tõstmine peamiselt kõrge aretusväärtusega pullide sissetoomisega.
Pidevalt suureneb seltsi liikmete arv, praeguseks on neid ligikaudu 170. Meil on juba suuri lihaveisefarme, nagu Karitsu Rantšo rohkem kui 300-pealine limusiinikari, paarisajapealisi on õige mitmeid.
Neid kasvatajaid, kes on lihaveiseid pidanud 30 aastat, peaaegu ei olegi. Tean praegu ainult üht, see on endine Laimjala kolhoos, kus alustati lihaveisekasvatust (algul Rein Jäe ja hiljem Aarne Lember). Praegu tegutseb samas Aarne Lemberi juhitav ühistu, kus kasvatatakse ka vähesel määral lihaveiseid.
Alates 1990. aastast oleme osalenud kõikidel Euroopa herefordi konverentsidel, mida on seni kokku olnud seitse. Meie herefordi sektsioon võeti 2000. a. Argentiinas Ülemaailmse Herefordi Assotsiatsiooni liikmeks. Mõni aasta tagasi külastas Eestit Ülemaailmse Herefordi Assotsiatsiooni peasekretär Jan Wills, kes ütles, et Eestis on ülihead tingimused lihaveiste kasvatamiseks, sest loodus on saastamata ja loomadele söödamaad palju. Ta näeb meie lihaveisekasvatusel suurt perspektiivi.
Ajakiri Maamajandus.
