Nii metsalinnud kui kuklased on need, kes vähendavad metsas kahjurputukate hulka. Omavahel on nad seotud veel sellega, et linnud käivad suleparasiitidest vabanemiseks sipelgapesades kümblemas.

Kuklased seega nii-öelda pakuvad inimestele tasuta teenust metsade kaitsmisel ja metsaelu rikastamisel. Neid tasub püüda hoida puistutes, kus nad juba on.

Kui nende rajad ulatuvad me aedadesse, võiks osata ka selles kasu näha, kuna sealgi leidub kahjurputukaid ja näiteks puuke, keda sipelgad püüavad. Aga ärgem laskem neil aeda pesa ehitada.

Tahab mosaiikset metsa

Põhisoovitus on taas, et ärge hävitage lageraietel nende pesi. Kuklaste kodu on metsas ja inimesest sõltub selle kodu turvalisus. Kui hävitame pesad ja kuklaste toidubaasi, satume ise hätta, sest just siis on sipelgad sunnitud kolima aedadesse, kuusehekkide alla, mesilatesse, kalmistutele ja parkidesse, kus puistuturve ja toidupuud lehetäide kasvatamiseks on veel säilinud.

Kõige üldisemalt öeldes peaks metsakuklaste optimaalseks arenguks olema tagatud metsade arengu järjepidevus. See tähendab mitmerindelist, erivanuselist, mõõduka järelkasvuga ja võimalikult mosaiikset segametsa.

Näiteks laanekuklasele sobivad mitmekesise täiusega, väikeste metsahäiludega puistud. Optimaalne metsa täius on 0,7–0,8. Tihedama metsa puhul oleks hädavajalik hoida lahti kvartali, võimalusel ka eralduste sihid ja mõned häilud pesade läheduses.

Kuklasele sobib kuuse-männi segamets. Kuna kuusk tagab neile parema toiduressursi, peaks ka palumännikus olema kuuse järelkasvu.

Kõikidele metsakuklaseliikidele on väga tähtis ka kask mis tahes puistutüübi koosseisus, sest kask varustab neid varakevadel, kui lehetäid veel ei liigu, rohke kasemahlaga.

Väga vanad puud kuklaste toitepuudena väärtuslikud ei ole, kuid nendel on oma tähtsus nii metsakoosluse mitmekesistamisel kui ka näiteks õõnespesitsejate pesapuudena.

Peamised põhimõtted

Uuringute ja kogemuste põhjal on puistutes, kus leidub kuklaseasurkondi, soovitatav lähtuda alljärgnevast:

- Uue metsapõlvkonna peaks välja kasvatama segapuistuna, kus on sipelgaile rohkem toitu.

- Monokultuursed, üheealised raieküpsed metsad tuleks muuta mitmekesisemaks häil-, veer- või kitsaste kuni 30m lageraielankide abil.

Padakõrve looduskaitsealal on endise Alatskivi metskonna metsaülema Ago Süti ja Enn Pildi pikaajalise koostöö tulemusel leidnud juurutamist ka siksak tüüpi lageraielangid. Need võimaldavad teha lageraiet suuremapinnalistes monokultuursetes puistutes nii, et raie planeeritakse lappidena kohtadesse, kus kuklasepesi pole. Pesagruppide kohale jäetakse metsaturve alles ja seal võib raiet teha alles 10–20 aastat pärast lageraielankide uuenemist.

- Lageraie planeeritakse vajadusel ka kitsaste pikkade lankidena kohtadesse, kus kuklaste pesi on suhteliselt vähe. Järgmist kitsast lageraielanki ei tohiks eelmise kõrvale kavandada enne 10–15 aastat.

- Lageraiealadel, kus kõrge rohukasvu tõttu pole tagatud isekülviga metsauuendus, tasub aidata sellele kaasa istutamisega. Seemnepuid jättes on soovitav metsaalust mineraliseerida, et seemned paremini idaneksid.

- Häilraiete puhul tuleks arvestada juba looduslikult kujunenud häilusid, mida laiendades saab luua soodsamad tingimused nii metsakuklastele kui metsauuendusele.

- Häil- ja veerraietel ning kitsastel lageraielankidel tasub pärast raiet pinnast mineraliseerida, et puuseemnetele soodsamad idanemistingimused luua.

- Tähtis on ka sihtide, metsateede, kraavikallaste korrashoid ja võsast puhastamine. Pärast võsalõikust on soovitav sihid pinnase külmumise järel buldooseriga tasandada. Hiljem piisab sihtide niitmisest.

Metsakuklaste heaks tehtavad tööd peaks toimuma kooskõlas keskkonnaameti metsaspetsialistide, metsapatoloogi ja maaülikooli mürmekoloogidega.