Kaheselt kombaini peale

Tänavune vihmane lõikusaeg lõppenuks Miku sõnul kurvalt, kui uut kombaini polnuks. See üksi teeb senise kolme töö ära.

Normaalsel aastal võtaks isegi 1000 ha vilja. Kombaini ostmisel oli abiks investeeringutoetus mikrotootjatele.

"Olin vist kahene, kui sõitsin juba isaga kombaini peal. Kui ei saanud kaasa, tõmbasin joru lahti," meenutab praegu 23aastane Mikk ja lisab, et samamoodi oli vendadegagi.

Märt on Mikust aasta noorem. Kolmas vend Valter on Meremäe kooli 8. klassi poiss ning lööb vabal ajal samuti talu-
töödes kaasa.

Mikku on väiksest peast tõmmanud kombainid, vendi jälle traktorid. "Kõige rohkem meeldib künda, palju etem arvuti taga olemisest, peaasi et künd ilus tuleks," märgib vendadest noorim - Valter.

Nii on vendadel tööjaotus enam-vähem paigas, Mikk lõikab vilja ja Märt teeb koos Valtriga peamised põllutööd!  

"Müts maha selliste poiste ees, tublid töömehed," on isa Rein Kooser ütlemata rahul, et pojad otsustasid kodutallu jääda. "Mina pole neid sundinud, neil tuli endal mõte siia jääda." Isa tööks on viljavedu ja kuivatamise korraldamine.

"Viimase peal mehed, hästi välja tulnud," kinnitab ka poiste ema Viivika Kooser.

Pereema kinnitusel on abikaasa kogu aeg tahtnud olla roolis ja juhtida masinaid. Ja nii läksid poisid riburada järgi, isast maha ei jäänud. Neil polnud ka auküsimust, et pojad peavad saama kõrghariduse. Kodutallu tulid Mikk ja Märt Parksepa keskkooli lõpetamise järel.

Pereema Viivika ise jättis tänavu kevadel muusikaõpetaja töö Meremäe koolis ning jäi koduseks. "Meestel on selle üle väga hea meel, soe toit laual ja ma ise ka rahul."

Nii on meesperel senisest mõnusam põldudel mütata. Ja maad on palju, ühtekokku 670 ha, millest haritavat oma 600. Põlde on Obinitsast Viitkani, kaugemad jäävad kodust 20 km kaugusele. Enamik maast on renditud.

Piir tuleb vastu Pihkvas  

Rapsi ja rüpsi kasvas tänavu 200 ha, otra 100 ha ning 300 ha ringis tali- ja suvinisu. Saagikus oli mullusest etemgi. Kui toona oli keskmine 2,8 t/ha, siis nüüd üle nelja. Kõige paremini andis oder, 5 t/ha ja talinisu üle 4 t/ha. Keskmist tõmbas alla  suvinisu, mille saak jäi 3,1 t/ha. Eelmisel aastal oli just suvinisu parim oma viie tonniga. Rahule jäädi rapsiga, 3 t/ha.

Saak on küll mullusest parem, kuid rõõmu varjutab hinnalangus. Vaid 30 tonni õnnestus müüa toiduviljana, enamik läks söödaviljaks.

"Tänavune aasta pani mõtlema, et kui viljakilo hind on 1,3 krooni ja väetisetonn 12 000 krooni, siis ei tule viljakasvataja enam ots otsaga kokku," arutleb Mikk. Samas arvab ta, et oli lihtsalt hull aasta ja järgmine ei pea ju samasugune tulema.

 Päästerõngaks märjal viljavõtuajal kujunes neile Vene ajast pärit šahtkuivati ost Vastseliinas, kus on 4000 t laopinda. Nii ei pea vilja kohe ära müüma, võib oodata, et ehk hinnad tõusevad.

"Kuivatita jäänuks vist meilgi pool vilja põllule või tulnuks vedada metsa alla, sest väga märga vilja mujal kuivatitesse ei võetud, aga me kuivatasime seda isegi niiskusega 30%," märgib Rein Kooser.

Rapsi müüvad Kooserid  Werolisse, ollakse ka põllumeeste ühistu Kevili liige.

"Eelmisel aastal, kui kombaini ostsime, rääkisime Mikuga, et normaalne oleks tuhat hektarit külvipinda, aga nüüd on kõhklused tekkinud," tunnistab Märt.

Samas on ümbruskonnas üsnagi soodsaid maapakkumisi, inimesed ei taha maad lasta võssa kasvada ega soovi seepärast alati rentigi.

Tuhande hektariga tuleks nad oma peretalus neljakesi hästi toime. Praegu on vaid kuivatisse üks tööline palgatud.

Isa Rein eelistaks siiski praegu hoida sama pinda ja siis sobival hetkel minna tuhande peale. Kus aga piir vastu võib tulla, seda ei mõista temagi öelda. Ehk 2000 peal, poetab ta.

"Piir tuleb võib-olla kusagil Pihkvas," kostab seepeale Mikk, kes on talus peamisi ideede generaatoreid ja laiendamise eestvedajaid.

"Ega probleem ole minna üle piiri tehnikaga ja sealgi vilja külvata," nõustub isa.

Isa Rein ja poeg Mikk on mõlemad eraldi FIEd, üks FIE Lõuna-Antsu talu, teine lihtsalt FIE Mikk Kooser.

Isa kamandab talus 90ndate algusest, alustas viie hektariga.

Kui poisid keskkoolis käisid, oli talul kahe kohaliku mehega kahasse sigala rohkem kui 2000 seaga. Siis jagasid nad farmi koos maaga kolme osaniku vahel ära, Kooseritele jäid põllud ning nad keskendusid viljakasvatusele.

Koos on parem

Kuivati juures on suured laod, nii on Kooseritel käinud peast läbi mõte hakata seal jõusööta tegema, müüa ümbruskonna seakasvatajatele. Või hakata taas ise sigu kasvatama.

"Kui teravili on ikkagi nii odav, saaks sel moel oma talu vilja lihaks väärindada," arutleb Rein Kooser.

"Seakasvatus on täitsa normaalne plaan," nõustub ka Märt, keskmine vend.

Mis saab edasi? Kas isa jääb poegadega ühiselt majandama või tahavad nood ühel hetkel päris omaette toimetama hakata?

"Ma ei tea, mida poisid arvavad, aga pigem on ikka hea koos asju ajada, tehnika on ka koos muretsetud ja meil on nii, et kõigil on sõnaõigus," räägib Rein Kooser.

"Meil on küll kaks erinevat ettevõtet, aga omaette on nad nii väikesed," arutleb Mikk.  Kui Mikk ja Märt on veendunud, et nende tulevik on edaspidigi  põllumajandusega seotud, siis Valter veel päris kindlalt ei tea.

Mikk usub, et viie aasta pärast on talu veelgi paremal järjel ja vennad elavad siis vanematekodu asemel igaüks oma majas. Kui olnuks eelmisega sarnane hea aasta, ehk ehitus juba käinukski.