Kuusk, mänd, kask, haab... aga teised Eesti puuliigid?
Kuna ma kirjutan Metsalehes esimest korda, kasutan juhust ja alustan suureliselt.
Kõigele vaatamata – kõigele vaadates – on mets Eesti kõige suurem loodusrikkus. Muidugi, kui inimene ikkagi arvata loodusrikkuse hulka, siis inimese seisukohalt on loodusrikkuseks ka Eesti inimesed. Aga mets on meil põhimõtteliselt jumala muidu käes.
Need, kes majandavad metsa kui puupõldu, peavad loomulikult tegema kõiki selleks vajalikke töid, kuid mets kui niisugune sai ja saab ka praegu inimesetagi hakkama.
Eesti rikkus on ka see, et metsa on nii palju. Isegi mõõdetava statistika järgi on Eesti metsasus üle poole pindalast.
Tegelikult on see palju suurem, sest kõigil neil maadel, mida me metsamaaks ei arvesta, kasvab hulganisti nii puid kui ka põõsaid.
Nii et kui arvestuslikule metsamaale lisada kogu puude ja põõsaste varjus olev maa-ala, saame veel palju rõõmustavama tulemuse.
Kõige-kõige suurem metsarikkus on see, et tänu metsale saame me hingata. Just selles ongi erinevate loodusrikkuste suur vahe. Näiteks põlevkivi põleb nagu puugi, kuid ei anna hapnikusutsugi. Vastupidi, põlevkivi põletab seda hapnikku, mida toodab mets.
Mets laseb hingata
Ajal kui me kaupleme CO2 kvootidega, võiks keegi rohetava mõtteviisiga inimene ligikaudseltki välja arvutada selle, kui palju hapnikku Eesti mets, aga ka kogu roheline taimestik, toodab.
Kui palju kulub omatarbeks, kui palju jääb puudu või üle? Kuivõrd katab Eesti mets kinni meie ökoloogilise jalajälje? Kas ka meie elame kahanevate Brasiilia metsade arvel või hoopis peame tasuta ülal väga rikkana paistvaid Lääne-Euroopa riike?
Muidugi on seda keeruline arvutada, aga teatud määral seda saaks ja need arvud oleksid igatahes äärmiselt ilmekad. Kuid nii ehk naa ei peaks me metsata vastu üle kolme-nelja minuti – hing jääks kinni.
Mina ise olen muidugi vana hall susi, kellel üks silm vahib alati metsa poole. Mis seal imestada – Avinurme metsade vahel üles kasvanud, Matsalu mail töötanud, nüüd siis Metsa Loodusvarjuaias toimetav, üldse nagu metsa poole mees.
Pärismaised taimed
Kui minna asja juurde, siis just loodusvarjuaia mõtte tõttu pöördungi kõigi poole, kes tunnevad metsa ja taimi minust palju paremini.
Kui me tahame oma maalapil rakendada loodusvarjuaia põhimõtteid (kirjeldatud Maakodu juulinumbris, aia kujundamisest vt Maakodu detsembrinumbrist), siis esimene asi, millega puutume kokku peale olemasolevate taimede kindlakstegemist, on see, kust hankida juurde puuduvaid, aga soovitud pärismaiseid taimi.
Pärismaised taimed on võetud loodusvarjuaia taimestiku aluseks just seepärast, et esiteks on see kõige loomulikum, teiseks on see meie aukohustus, mis on paraku jäänud piisava tähelepanuta, ja kolmandaks peaks see olema ka kõige odavam.
Kõige loomulikum on algul lähiümbruses ringi vaadata ja kui seal leidub taimi, mida te endale soovite, saab istutusmaterjali sealt. Esmapilgul lihtne lahendus pole aga alati sugugi lihtne.
Kui teil puuduv taim kasvab küll lähedal, aga teie maal pole talle sobivat kasvukohta, ei ole mõtet ümberistutamisega katsetadagi. Näiteks kui teil veekogu pole, jäävad ära ka veega seotud taimed. Sama kehtib ka nende taimeliikide kohta, mis kasvavad Eestis ainult teatud kindlates tingimustes.
On ka seaduslikud piirangud. Esiteks peate muidugi luba küsima isikult, kellele kuulub maa, kus soovitud taim kasvab. See on nagu aamen kirikus. Teine seaduslik piirang kehtib kaitsealuste taimede kohta. Sobiv koht on teil olemas, aga kuldkinga tuttava metsast siiski üles kaevata ei tohi.
Seadus ise on vajalik, sest isegi kui kaitsealuse taime looduslikus kasvukohas on taimi palju, annaks mõne väljakaevamine halba eeskuju ja kunagi ei või täiesti kindel olla, et uues kasvukohas taim püsima jääb. Selles ei saa kindel olla ühegi taime puhul, isegi kui see on üles kaevatud piisavalt suure mullapalliga, on korralikult istutatud ja hooldatud.
Tihti tekib raskusi piisava mullapalli väljakaevamisega – kas on pind liiga kivine või teiste taimede juuri täis. Suuremate puude ja põõsaste puhul võib tekkida raskusi ka sellega, kuidas taim kasvukohast minema toimetada. Seda sel juhul, kui käe otsas on raske kanda, aga muudmoodi kui jala sinna ligi ei pääse.
Kõige ülaltoodu valguses on muidugi lihtsam, kui teil on võimalik minna puukooli või lilleärisse ja osta sealt soovitud taim koos mullapalliga, mis oluliselt suurendab selle püsimajäämise tõenäosust uues kasvukohas.
See oleks tõesti hea, kuid asjade praeguse seisu juures pole suures osas võimalik. Taimi lihtsalt pole. Sissetoodud sadat liiki ilupuude ja -põõsaste kõrval on pärismaiste taimede valik napimast napp. Eestis loetakse pärismaisteks umbes 50 puu- ja 30 põõsaliiki, aga puukoolides leidub neist väga kesine valik.
Eelista eestimaist
Muidugi võib istikukasvataja öelda, et midagi pole teha, nõudlust ei ole. See on küll arusaadav, aga mõeldes veidi laiemalt, võiks pärismaiseid taimeliike palju rohkem au sisse tõsta ja kes muu kui istikute kasvatajad võiksid siin eestvedajaks olla.
Kui me toidu puhul oleme kasutusele võtnud loosungi “Eelista eestimaist!”, siis miks ei tee me seda puude, põõsaste ja muidugi ka lillede puhul. Kas on jälle tegemist selle ennast madaldava mõtteviisiga, et kõik kaunis ja hää saab tulla ainult välismaalt?
Mina muidugi nii ei arva. Mul pole dollarilille, aga on metskuukress. Ma ei uhkusta mitte niivõrd meile kingitud alpi seedermänniga, kuivõrd metsast leitud kiviimaraga, metspirniga, laukude valikuga ja nelja sorti leppadega.
Loen viimased siingi üles: hall lepp, must lepp ehk sanglepp ehk verilepp, nende kahe ristand värdlepp, mille nime soovitan muide tungivalt muuta segalepaks, ja Avinurme metsadest pärit lõhislehine lepp.
Mul on küll mandlipõõsas, aga ma tahaksin hoopis näsiniint. Ja kustkohast saaksin ma ilma sekeldusteta osta porsa, pärismaise luuderohu, tuhkpihlaka, valiku pajusid või kibuvitsu?
Mida kokkuvõtteks? Aga seda, et kõige selle kõrval, mida avatud maailm meile nüüd pakub, ei tohi unarusse jätta meie põliseid väärtusi. Üheks selliseks on meie pärismaine taimestik. Just nüüd, ülemaailmsel elurikkuse aastal, ilmus Toomas Kukelt raamat “101 Eesti lille”. Pärismaiseid puid-põõsaid ei tulegi kokku nii suur arv, aga neid võiks ikka ka istikutena müügil olla.
Ühes Iiri muinasjutus algab üks ütlemine selliselt: “Nii maius kui muusika...”. Ütlemise see osa käib näiteks Rein Sanderi raamatu “Kubja Ürditalu ravimtaimed” kohta. Kuid Iiri ütlemine jätkub: “...ütles rebane, kui torupilli järas”. Vaat, ütlemise lõpuosa käib selle kohta, kuidas me praegu oma pärismaistesse taimedesse suhtume.
