Läänemaal tabati enneolematu imeloom

 (400)
Läänemaal tabati enneolematu imeloom
Foto: Margus Viipsi

Sellist imelooma pole Eestis varem nähtud, usuvad rebase moodi, aga šaakali kombel ulgunud looma kinni püüdnud mehed. Ekspertide arvates võib olla tegemist Aafrika savannis, Kaukaasia mägedes ja Kesk-Aasia poolkõrbetes elutseva šaakaliga või rebase väga haruldase mutandiga.

„Esimest korda kuulen sellest," imestab Läänemaal asuva Hanila valla volikogu esimees Mardo Leiumaa Maalehe küsimuse peale, mis imeloomad nende vallas tegutsevad.

„Ma ei tea, mis loom see on,“ tunnistab ka kohaliku Massu jahiseltsi juht Veiko Laev. „Pole seda looma oma silmaga näinud.“

Erinevalt kohalike jahimeeste pealikust ja volikogu esimehest on vallavanem Arno Peksar imelooma oma silmaga näinud. „Jahimehed ei oska ka öelda, mis loom see on," kinnitab Arno Peksar.

„Koerad pidasid ta kinni ja jahimees tappis noaga ära,“ teab vallavanem jutustada. „Jalad olid nii pikad nagu rebasel, samas karvatoon oli kähriku moodi, okas oli peal," kirjeldab vallavanem nende vallas tabatud imelooma.

„Kõige huvitavam, et saba oli lühike," jätkab vallavanem. See aga viitab šaakalile, kuna rebasega võrreldes on šaakali saba palju lühem.

Käsiraamatute järgi on šaakali saba 20- 25 cm pikk, rebasel seevastu palju pikem: 40- 50 cm. „Välja nägi nagu šaakal,“ seletab vallavanem ja täpsustab: „Nagu rebane ja kährik oleks omavahel kokku saanud.“

Ka varem on selliseid olnud

Vallavanema sõnul hämmastas teda tabatud imelooma puhul see, et kohalike jahimeeste sõnul on nad samasuguseid olevusi ka varem kohanud. „See polnud esimene. Jahimehed ütlesid, et neile on ka varem taolisi loomi ette sattunud. Minu jaoks oli see kõige suurem uudis. Muu ei aita, kui tuleb DNA analüüs teha,“ lõpetab vallavanem.

Terioloogia seltsi siselistis käib Läänemaa imelooma üle elav arutelu. Ühed pakuvad et tegemist võib olla hundi ja rebase ristandiga, teised, et omavahel said kokku rebane ja kährik.

„Mulle tundub et kähriku ja rebase vahepealne,“ kirjutab Kaja Lotman.

„Või mingi armetu mutant," jätkab Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal ning soovitab: „Peaks tegema geneetilisi uuringuid.“

„See on ime küll, aga ma ütleks, et fotol on šaakal. Canis aureus,“ väidab Tartu Ülikooli zooloogiamusemi kuraator dr Andrei Miljutin, Eesti zooloogidest üks parimaid maailma loomastiku tundjaid ja lisab: „Oskab ilusasti ulguda.“

„Arvestades, kui veidraid loomi üritatakse täna kodustes tingimustest pidada ja kui palju täna reisitakse, ei imestaks, kui mõni hull on šaakali kusagilt Eestisse toonud ja see on putku pistnud," tõdeb Alex Lotman Eestimaa Looduse Fondist. Lotman ei välista ka, et tegemist võib olla hundi ja mõne väiksemat sorti koera hübriidiga või siis rebase harukordse mutandiga.

Šaakal meenutab väiksemat sorti hunti või koiotti

Šaakal elab kaugel lõunamaal. Ta toimetab Kesk-Aafrikast Hindustani poolsaareni, on tavaline loom Mongoolias, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Erandkorras on šaakalit tabatud isegi Ungaris ja Rumeenias.

Šaakal elutseb nii poolkõrbes, savannis, mägedes kui metsas. Talle meeldivad veekogude kaldaid katvad roostikud, sageli tegutseb ta inimasulate läheduses.

Päeval peitub šaakal võsas või rebase, mägra või okassea urus.

Neli aastat tagasi tabati sealsamas Läänemaal Taebla vallas hundipesakond, mille kümnest liikmest kaheksa olid hundile ebatüüpilise värvusega. DNA analüüs kinnitas, et tegemist oli huntkoertega ehk hundi ja koera hübriididega. See oli esimene kord, kui Eestis õnnestus tõestada huntkoerte olemasolu.

Esmaspäeval tutvusid Tartu laborisse toodud imeloomaga esimest korda ka Eesti imetajate uurijad.

Foto: Margus Viipsi