Lahemaal kannavad lambad mantleid
Mõned aastad tagasi, kui Lahemaal asuva Sae talu perenaisele Imbi Jäetmale saabus külaline Ameerikast, ei suutnud too ära imestada, miks villaga nii palju vaeva peab nägema - püga, pese ja nopi prahti. Hoopis lihtsam oleks lambale mantel selga panna ning hiljem, kui vill pügatud, on see igasugustest „lisanditest" puhas. Ameerikas tehtavat nii.
„Ta saatis mulle esimese mantli ja selle järgi said tehtud kõik teised," räägib perenaine. „Mantli tegemiseks kasutan puuvillast või linase ja puuvillase materjali segust kangast." Mantel pannakse lambale selga peale sügisest pügamist ning võetakse ära siis, kui taas pügada vaja. „Kangas on kerge ning mantli lõige on nii hea, et see ei sega loomi kuidagi. Nad poegivad ka mantel seljas. Ja talled tulevad kenasti ilmale, mantli pärast pole ükski sündimata jäänud."
Mõned isendid on aga sellised, kelle seljas ei püsi miski - küll läheb katki, küll kistakse seljast ära. Need käivad ilma mantliteta ringi.
Sel talvel on mantliteta aga pea kogu Sae talu lambakari, vaid Mollyl ja Pollyl on villakatted üll. Nemad on karjas uustulnukad ning said seetõttu, et tuues oli neil villa asemel vanunud vilt seljas, pügatud. Ülejäänud lambad 50 pealisest karjast jäid märja sügise tõttu pügamata.
Pügaja hinnangul on mantlit kandnud lammast veidike raskem pügada, sest vill on tihkelt koos. Kuid vanunud ega muul viisil kahjustunud see ei ole. „Vill on nii puhas ja pehme, et selle pesemiseks ma mingit pesuainet ei kasuta. Palja veega pesen," kiidab perenaine mantli all kasvanud villa. See on tõesti väga mõnus, pehme nagu tite pepu. Ja need värvid! Süsimustast kuni lumivalgeni, kõik puha loomulikud ja looduslikud toonid.
Sae talu asub Kolga mõisa lähedal Uuri külas ning eesti maalambaid kasvatatakse seal alates 2005. aastast.
