Aino Leht ja Aare Külvja Aravete Agro OÜst uurivad tähelepanelikult loomi ja nende kõrvanumbreid. “See on küll Roosna farmist!” leiab Aare tuttavaid mustreid.

Aretusspetsialistid Leili Velleste ja Leonhard Meltsas meenutavad, et jah, see oli üks septembrikuine laadimine… Tol korral saadeti Türki Viljandimaalt Sallasto OÜst punaseid ning Virumaalt Sirje Korneli talust ja Järvamaalt Aravete Agrost holsteini mullikad, lisaks kuus Järvamaa Abaja farmi aberdiin-anguse tõugu lihaveist.

“Täitsa kobedad teised, polegi lahjaks jäänud,” väljendab Aino Leht oma rahulolu.

Izmiri piirkonnas farmi pidav Aksel Arold räägib, et ostis Eestist mullu 132 looma. Ainult viis on karjast välja läinud. Mullikad poegisid kevadel ära ja need, veel Eestis tehtud vasikad, löövad nüüd oma varjualuses kepsu. Tõsi, nemad ei tea vissitamisest enam midagi.

“Kuus lihaveist poegisid ka ära ja tõid seitse vasikat,” lisab Arold. “Ja kuus neist olid lehmikud.” Nii on ka lihaveisekarjale Eestist pärit loomadega alus pandud. Farmis on ootel veel 135kohaline uus laut, mis kavatsetakse samuti mullikaid täis osta. Ikka Eestist.

Lehmade elu on Türgis Eesti omaga sarnane

Veel mõne aasta eest oli Aksel Aroldi farmi üks peamisi tuluallikaid tomatikasvatus. Paar aastat saak ikaldus, mees lõpetas tomatikasvatuse ära ning otsustas suurendada loomakasvatuse poolt. “Ostsin riikliku toetusprogrammi abil sisse tõumullikad. Riik kompenseeris 40% mullika hinnast,” ütleb mees.

Eelmisel kevadel käis Arold Eestis oma farmi jaoks loomi valimas. Kuigi mehel oli võimalus osta mullikaid ka USAst või Ungarist, meeldis talle Eesti poole korrektne asjaajamine kõige rohkem. Nii meie mullikad Türki jõudsidki.

Eestist pärit karja keskmine piimatoodang oli kevadel 32 kilo päevas, nüüd on see langenud 27-le. Lehmi peetakse kaasaegses vabapidamislaudas, kus neid lüpstakse kolm korda päevas. Peamiselt söövad nad maisisilo ja puuvillasrotti.

Aksel Arold on Eesti loomadega üldiselt rahul, ent möönab, et väga raske on nad uuesti tiineks saada.

Arold ise arvab, et üks põhjus on Eesti lehmade jaoks suur kliimamuutus ning kuumus. Juuli, august ja september, kui lehmi uuesti seemendada tulnuks, on Türgis kõige kuumemad kuud, temperatuur ületab 30 kraadi.

Selliseid farme nagu Aksel Aroldi oma pole Türgis palju. Sellel mehel on suured puuvillapõllud ja puuvillaladu, lisaks maisipõllud, viinamarjaistandus ning oliivisalud. Tema omandis on maad üle 100 hektari.

Enamik Türgi lehmi elab aga endiselt väiketaludes. Karjamaadel neid vähemalt sügisel näha pole, sest suur osa Türgimaast on mägine ja kannatab kuivuse käes. Vihma sajab seal siis, kui meil lund.

Lehmadele seetõttu õues süüa ei jätku, küll nosivad tühjavõitu rohumaadel kitse- ja lambakarjad. Tihti on nad väljas koos karjakuga. Karja koospüsimise eest hoolitsevad enamasti vanemad talunaised, pea rätikuga kaetud

Türgi põllumees Euroopa Liitu ei kipu

Türgi hakkas oma toidutööstust kaasajastama paarikümne aasta eest. Sellele järgnes ka põllumajanduse arendamine. Tänu riigi soosivale poliitikale tuleb kaasaegseid lüpsifarme järjest juurde. 22. septembril avas DeLaval ühes selle riigi esindusfarmis, Istanbuli lähedal tegutsevas ettevõttes Sarp-i farm, ka esimese Türgi robotlüpsilauda.

Türgis on 11 miljonit veist, neist neli miljonit piimalehma. Üle riigi on 82 aretusorganisatsiooni, kes tegelevad aretusmaterjali varumisega, jõudluskontrolli ja piima analüüsimisega.

Izmiri piirkonna aretusühistu on selle direktori, proua Nermin Kizilözi sõnul riigi suurim, koondades 9000 veisekasvatajat ja 320 000 looma, neist 104 000 lüpsilehma. See on laias laastus 5000 võrra rohkem kui lehmi kogu Eestis. Nende lehmade keskmine piimatoodang, kes kuuluvad aretusühistu ja jõudluskontrolli alla, on ca seitse tonni aastas.

Aretusühistul on piirkonnas 10 kontorit ning piimaanalüüsi labor, kus uuritakse piima rasva-, valgu- ja laktoosisisaldust ning somaatiliste rakkude olukorda.

Pullijaama Izmiri ühistul pole, sperma ostetakse. Türgi oma sperma on neli-viis korda odavam kui importsperma.

Kuigi Eesti ja teised maailma riigid on Türki müünud palju tõuloomi, peavad sealsed aretusjuhid aretusmaterjali sisseostmist hädaabinõuks. Türgi tõuaretajad saavad oma tõumullikaid müüa kolmandiku võrra kallimalt kui välisriigid (oma mullikas maksab laias laastus 3000, importloom 2000 eurot).

Lisaks mullikate ostu toetamisele maksab Türgi riik põllumehele lehmatoetust ja toetust piimaliitri pealt. Aretust soodustatakse sellega, et riik maksab lisatoetust iga kunstliku seemenduse teel saadud vasika eest. Toetused laekuvad Türgi põllumeeste kontole korra kvartalis.

Piimaliitri eest saab põllumees 0,75 liiri ehk ca 31 eurosenti. See on piima baashind, millele lisanduvad toetused ja boonussummad kvaliteedi eest. Aksel Arold saab piimaliitri eest kokku 40 eurosenti. Tanklas oli piimaliitri hind aga 1.40.

Suurim mure on Türgi karjades udarapõletik, mis moodustab prakeerimise põhjustest ligi poole.

Niisiis pole ime, et türklased ei soovi ELi liikmeks astuda. Eriti pärast seda, kui algasid nende vana konkurendi Kreeka finantsprobleemid. Türgi majandus kuulub aga praegu maailma 15 kiiremini areneva hulka.

Türgi ärimees lõi Eestis oma firma

Mullikaäri Türgiga läks ETKÜ juhi Tanel Bulitko sõnul lahti kahe aasta eest, kui Türgi põllumajandusminister Mehmet Mehdi Eker käis visiidil Eestis. 2009. aasta juulis sõlmisid Türgi ja Eesti põllumajandusministrid viieaastase koostöökokkuleppe, mis muu hulgas nägi ette ka tõuloomade müüki.

Varem olid türklased ostnud palju mullikaid Hollandist ja Saksamaalt, ent kui Euroopas levisid loomataudid, siis see kaubandus katkes. Eesti oli üle mitme aasta esimene Euroopa Liidu riik, kust Türgi jälle tõuloomi ostma plaanis hakata.

Äri algusele eelnes Türgi peaveterinaararsti Eestis-käik ja eelmise aasta mais toimus esimene valik. Teiste hulgas käis toona Eestis endale loomi valimas ka Aksel Arold. Esimesed koormad tõumullikaid läksid teele juunis.

Türgi poolelt juhib tõuloomaäri Mehmet Ali Kumru. Ka tema on hariduselt loomaarst ja töötas aastaid Türgi põllumajandusministeeriumis. Praegu on ta teinud oma väikese firma KMR Livestock Europe Ltd OÜ ka Eestisse, mille kaudu lähevad Türki teistegi Euroopa riikide tõuloomad.



Türgi ostab Eestist ka lambaid

Lisaks veisekasvatajatele müüvad oma loomi Türki ka Eesti lambakasvatajad.

“Minuga on räägitud 30 lambast,” lausub Nuhja talu peremees Tarmo Lohk Harjumaalt. “Praegu on lubatud, et eluskaalu hind on 1,8 eurot kilo.”

Setumaal tegutseva Mardimäe ökotalu peremees Mart Uibokand on aga ühe 30pealise lambakoorma juba teele saatnud. “Kui asjad nii edasi lähevad nagu praegu, siis varsti lambaliha enam eestlased ei saagi, sest türklased ostavad kõik ära,” märgib Uibokand.

“Türki lammaste müümine on soodne tehing, sest lõpuks ometi saavad meie lambakasvatajad töö eest ka väärilist tasu,” märgib Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuhi Külli Vikat. Tema sõnul iga lammas türklastele ei kõlba. Eelistatakse jäärasid minimaalse eluskaaluga 30–35 kilo. “Praeguseks on Eestist läinud ligi 700 lammast 16 farmist,” täpsustab Vikat.

Põhjus, miks türklased Eestist tapetud loomi ei osta, on seotud usukommetega. “Nad peavad ise oma looma tapma, neil on selleks oma põhimõtted.”

Mirjam Nutov