Loomad poegivad, kaamerad jälgivad ja alarmid üürgavad
“Elu ilma kaamerata ei kujuta enam ettegi. See on mulle justkui varupaar silmi,” räägib Kuusalu vallas Hirvli külas Hiiekivi talus paarkümnepealist lambakarja pidav Airi Poll.
Villakandjate igapäevast tegevust jälgib kaamerasilm alles teist aastat, kuid pererahva ellu on kaamerad ja muud turvavidinad kuulunud juba 1998. aastast alates: Tarmo ja Airi Pollile kuulub turvaseadmeid paigaldav ja müüv ettevõte Karite Pluss OÜ. “Meie puhul kehtib põhimõte, et kingsepal on kingad jalas,” naerab Airi.
Tööl käivad Pollid pealinnas, 45minutilise autosõidu kaugusel kodust. Lambad jäävad pererahva äraoleku ajaks küll omapäi, kuid interneti vahendusel jõuab pilt sellest, mis laudas toimub, ka linnakontorisse.
“Arvuti lambakaamera pildiga on mul töölaual kogu aeg lahti. Näen ja kuulen kõike ning vajadusel saan koju sõita või abi saata,” põhjendab Airi Poll. Eriti hea abimees on jälgimiskaamera lambalaudas poegimisperioodil.
Möödunud talvel õnnestuski just tänu kaamerast nähtule ühe lambatalle elu päästa. “Nägin, et pruun rootsi peenvillautt hakkab sünnitama. Panin autole kohe hääled sisse ja hakkasin kodu poole sõitma. Kui kohale jõudsin, oli ta kenasti kolmikutega maha saanud, aga viimasena sündinud tall oli lootekotis. Kui ma poleks saanud seda maha koorida, oleks tall surnud,” kirjeldab Airi üht õnnestunud koostööd kaameraga.
Ka siis, kui pererahvas kodus, jookseb Hiiekivi talus kaamerapilt kogu aeg tuppa. Kui muidu tuleks poegimisajal öösel unise peaga iga paari tunni tagant üle õue lauta koperdada, siis nüüd piisab pilgu heitmisest arvutiekraanile. Riidesse ajama hakkab Airi Poll ennast alles siis, kui on näha, et mõni sünnitamisega ise hakkama ei saa.
Sünnitusalarm üürgab – mine appi!
Hobusekasvatajad kasutavad lõpptiinete märade jälgimiseks veel mugavamaid tehnilisi abimehi: sünnitusalarme. Neid saab mära külge paigaldada mitmel moel: vööga, päitsetega ja isegi sünnitusteedesse. Mõned alarmid reageerivad emaka kokkutõmmetele, mõned naha higistamisele, mis sünnitustegevusega paratamatult kaasas käib. Kui sünnitus algab, annab andur raadiolaineid pidi signaali vastuvõtjasse ning see kukub üürgama.
“Minul on vastuvõtja toas aknalaual. Kisab nii kõvasti, et kuulen ka paarisaja meetri kauguselt,” kirjeldab alarmsüsteemi Võrumaal Lasva vallas sporthobuseid kasvatav Peeter Viiard.
Loomaarsti haridusega Viiard on veendunud, et üldiselt peaksid loomad, olgu nad lambad, kitsed, veised või hobused, järglaste ilmaletoomisega hakkama saama inimese vahelesegamiseta. Kuid mõnikord see siiski ei õnnestu ning on vaja kiirelt appi tõtata.
“Tipptäku spermadoos võib maksta 2000–3000 eurot. Sellise hinna juures on elusa varsa sündimata jäämine hobusekasvatajale väga valus löök,” ütleb Viiard. Paar korda mitme aastakümne jooksul on tema tallis juhtunud, et mära on väljutusperioodiks maha heites halva asendi valinud ning varssa sünnitusteedest vastu boksiseina pressinud. Sellises olukorras ei jää sündiv loomake inimese sekkumiseta kindlasti ellu.
Ka jälgmiskaamerat on Peeter Viiard varasematel aegadel kasutanud, kuid hobuste poegimisel silma peal hoidmiseks peab ta alarmsüsteeme paremaks. Kaamera sobib pigem talli ja selle ümbruse jälgimiseks, eriti neis kohtades, mida külastab palju inimesi ning mille territoorium on suur.
Väljaspool lauta on kaamera tõhusaks abimeheks lambakasvatajalegi. “Möödunud suvel lõhkusid lambad pidevalt karjaaeda ja lasid jalga. Panime kaamera üles ja saime õige pea jaole, kust ja kelle eestvedamisel nad välja pressisid,” räägib Airi Poll.
Järjest vähem laipu lauda taga
Ka Palivere põllumajandusühistu uues robotlaudas on kaamerad üles pandud just laudaelu jälgimise eesmärgil: läbipääsuväravate juurde, robotissemineku ootealale ja õuele. 78 meetrit pika lauda tagumine ots, kuhu inimsilm ei ulatu, on samuti kaamera valve all.
Laudas on 200 lehma peale ööpäevaringselt kohal vaid üks inimene, kelle töö on kolme kaamera abiga tunduvalt lihtsamaks muutunud. Kaamerapilt jõuab lehmade elualalt nii laudatöötaja kontoriarvutisse kui mujale, kus inimene koos arvutiga parajasti viibib. Peamine, et internetiühendus olemas on.
“Kui arvutiekraanilt näha, et kusagil on lehmad ummiku tekitanud või midagi ohtlikku toimub, saab ta otse sellesse kohta minna, ilma et peaks loomade vahel trügima ja segaduse põhjust taga otsima,” selgitab ühistu tegvjuht Ludmilla Tammer. Närviliste loomade vahel liikumine on omajagu ohtlikki.
Robotlauda kaamerasüsteem maksis soetamise ajal, 2010. aasta lõpul, 30 000 krooni ümber ning on Tammeri sõnul end igati ära tasunud. “Tegu on ühekordse investeeringuga ja see pole väga kallis,” on Tammer rahul, et tema juhitava ettevõtte töötajatel nüüd lihtsam tööd teha on.
Sama meelt on ka Airi Poll: “Vanarahvas küll ütleb, et kel laudas, sel ka lauda taga, kuid kui kaasaegsed tehnoloogilised vahendid loomakasvataja elu kergemaks teha ja loomade elusid päästa suudavad, siis miks mitte neid kasutada.”
Airi Polli lambakaamera pilti saab iga soovija jälgida Hiiekivi talu blogist www.airiangoora.blogspot.com.
