Lõuna-Eesti lahkugu puiduturult?
Vahepeal turu mõttes ebaloogiliselt kõrgele tõusnud paberipuidu hind on langenud ja muutunud nii-öelda normaalseks, ent kütusehind on samal ajal tõusnud kaks korda - autotransport on Valga Puu OÜ juhi Andres Oleski sõnul muutunud sadamatest kaugeima piirkonna Lõuna-Eesti jaoks väljakannatamatult kalliks.
"Kui midagi ei muutu, tõrjume nii Lõuna-Eesti piirkonna majandamisest üldse välja, sest kui paberipuidu tihumeeter maksab 530 krooni ja selle vedu Pärnu sadamasse 370 krooni, ei ole enam võimalik seal metsa raiuda," nentis Andres Olesk. Põhimõtteliselt võib tõmmata sadamate ümber 100 kilomeetri raadiusega ringid - väljaspool ringe ei tasu paberipuu vedu end enam ära.
Justkui ongi hea
Eestis ei ole valitsusel kombeks sellises olukorras kuidagigi reageerida. Üldsuse häälestatus raie suhtes on aga üldse negatiivne. Siit pinnalt tüüpiline suhtumine, et kui te enam raiuda ei saa, siis ongi ju väga hästi. Kuigi olukord mõjutab nii puidukasutust, tööhõivet kui ka Lõuna-Eesti piirkonna inimeste eluolu laiemalt, ei mõtle sinnani keegi.
"Keegi pole nõus puidutooteist loobuma ja näiteks kiletükiga tagumikku pühkima, aga sinnani, kust puitu saadakse, mõte ei jõua. Pigem on riigil ju hoopis hea meel, sest kallinenud kütuse ja vedude pealt tuleb aktsiisimaksu hoopis rohkem," märkis Andres Olesk.
Näiteks Rootsi riik on tema sõnul transpordikulude kallinemise peale kohe vastu võtmas otsust, millega suurendatakse raskeveokite lubatud üldtonnaaži 80 tonnini. Soomes, seoses Vene tollidega ja raske ajaga metsanduses, langetas valitsus metsalt makstavaid makse poole võrra. Eestis, kus kehtib tonnaažipiirang 40 tonni ja kus puiduveomasinad sõidavad seetõttu poolikute koormatega, on piirangu leevendamisest kümmekond aastat räägitud, kuid tegelikult midagi ei muutu.
Metsaveokite puhul on tegu eriveokitega mis on ehitatud, transportimaks vähemalt 40 tonni (meil on lubatud 18 tonni) puitu, selle tarbeks on metsaautodel tavaautodega võrreldes topelt rohkem sildasid all. Ehk - tavaveokitel on lubatud sillakoormus 10 tonni, aga spetsiaalsete metsaveokite puhul, millel sildasid on rohkem, kujuneb ühe silla koormuseks 5-6 tonni.
"Tonnaažipiirangu muutmist on kõige aktiivsemalt taotlenud metsatööstusliit. Poliitikud on suhtunud sellesse umbes nii, et ajate siin mingit oma asja. Aga tegelikult on see kõige kahjulikum hoopis metsaomanikele. See, kes selle rumaluse kinni maksab, ei ole transpordifirma ega metsatööstus, vaid ikka metsaomanik," rääkis Andres Olesk.
Mõistmatuse müsteerium
Metsa vedajale jääb lihtsalt see pool, et kui ta ei lepi pooliku koorma vedamisega, vaid paneb veokisse korraga rohkem, on tal trahv käes. Kuigi lubatud 10tonnist teljekoormust masin tänu mitmele sillale ei ületa, mõjutab asja teine pool - veoki üldmass (see on kuni 40 tonni). Kui see näitab suuremat arvu, oled süüdi.
"Vana Vene Ural, millel oli kolm silda all ja 30 tonni massi, on Eesti jaoks tänapäeval sobilikum kui moodne metsaveok, millel all 7 silda ja sillakoormus poole väiksem. Et riigi tasandil asja absurdsus pärale ei jõua, on minu jaoks müsteerium," nentis Olesk.
Suhtumiste küsimus
Eesti metsanduse probleemid näivad laias laastus kõik taanduvat üldlevinud naiivsele suhtumisele, et metsaraie on halb asi. Riigi tasandil lisandub Oleski sõnul see, et põllumajanduse heaks tegutseb 1300 riigiametnikku (põllumajandusministeerium) ja metsamajanduse heaks üheksa (keskkonnaministeeriumi metsaosakond).
Eesti põllumajanduse nimel on riik tõesti ka võimeline paindlikult reageerima - näiteks kütusehinna tõusule järgneb aktsiisivabastus jne. Siit jääb mulje, et majandusharu ongi riigile tähtis ja selle nimel tegutsetakse ühel meelel. Metsamajanduse poolel, kus n-ö tootmise poolel tegutseb sama palju inimesi, võib probleemidest lõputult rääkida, aga keegi seda lihtsalt ei kuule.
Lahendus oleks põllu- ja metsamajanduse ehk maamajanduse ministeerium, ent seegi jutt on ju aastaid jäänud vaid jutuks.
Võimalikud tagajärjed
Lõuna-Eesti puhul tähendab praegune puiduhinna langus ja veokulude kallinemine lõppkokkuvõttes ikka seda, et metsaomanike tulud kahanevad ja omanikul on võimalus kogeda - metsa majandamine ei tasu end ära.
Sedakaudu töötab see olukord lisaks kõikidele muudele pingetele (ülereguleeritud metsaseadus, ebaloomulik maksukoormus jms) kahjuks taas kord selle kasuks, et metsaomanikud võivad võtta pähe hoopis oma metsad müüa või lihtsalt katkestada majandamine.
Mida kaugemal, seda tuntavam
Erki Sok, Võrumaa metsaomanike tugiisik:
Tegelikult on nii, et olgu sadamas puidu hind hea või halb, ikka on see Lõuna-Eesti piirkonnas paratamatult olnud natuke madalam kui mujal - me lihtsalt jääme sadamatest nii kaugele.
Hetkel veokulude kallinemise mõju ei oska kirjeldada, kuna praegu on suvi ja väiksemad metsaomanikud metsas aktiivselt ei tegutse. Seda on kuulda olnud, et paljud saeveskid praegu palki ei osta.
Arvata on, et kui paberipuu hind läheb nii alla, et metsaomanik miinustesse jääb (tuleb ju arvestada ka kallimaks muutunud ülestöötamiskuludega), võtab see huvi metsaga tegelda ära. Või mõeldakse välja teisi variante. On küll olnud olukordi, kus paberipuu müüdi näiteks hoopis tükeldatud küttepuuna, kuna see tasus end paremini ära.
Üldisemalt on nii, et mis tahes kärped, kokkuhoiuotsused või muudatused on Eestis tunnetatavamad seda rohkem, mida kaugemal sa Tallinnast oled. Mõtlen siin ka näiteks bussiliinide või väikeste koolide sulgemist. Samamoodi võib hakata kõigepealt siin Lõuna-Eestis elu mõjutama puidu transpordi suurenenud veokulu sadamasse.
Vaatame, mis olukorras oleme sügisel, kui metsatööd algavad ja arvatavalt pisut tõuseb ka paberipuidu hind.
