Rullikilet on lõhutud, aga mitte nii suurel määral, et see põllumehi vihaseks oleks ajanud. Pigem on olnud nad metsloomade suhtes kaastundlikud.

“Mul on üks põld, kus alati on olnud jäneseid, ka siis, kui seal teravilja kasvatasin,” rääkis Järvamaa põllumees Ennu Nurk. “Tänavu veebruaris, külmalaine ajal, on nad seal iga teise rulli kilesse augud sisse närinud.”

Ennu Nurk seostas seda kindlalt lumega, kuna varem pole loomad talviti silo kallal käinud. “Praegu on seal ristikupõld ja kui lund oleks vähem, saaks nad ka põllult toidu kätte.” Nüüdseks on mees äranäksitud rullid enamasti põllult ära vedanud ja jäneseid ei süüdista.

Tuleb leppida

Metskitsed Nurga silorullide kallal pole käinud, aga sellel on oma põhjus. “Meie kitsed on praegu naabri lahtise siloaugu juures. Silo veeti sealt juba ära, aga natuke jäeti ka kitsedele, keda on seal üle kolmekümne,” rääkis Ennu Nurk.

Järvamaa põllumees Arvo Kuutok seostas samuti kitsede-jäneste silohuvi sügava lumega. Kuutoki maadel on põhilised tegutsejad just metskitsed.

“See, kuidas kits silorulli sööb, sõltub lume sügavusest. Kui lund on palju, närivad nad silopalli otsa augu sisse, aga kui vähem, siis külje peale,” rääkis Kuutok.

Tänavu on kitsed päris palju silorulle lõhkunud, varem on nad vaid ühel aastal kahe rulli kallal käinud. “Eks tuleb sellega leppida ja edaspidi arvestada, näiteks valides paika, kuhu rullid koondada,” märkis Kuutok.

Et loomadel on häda käes, näitab tema sõnul ka suur kitsekari, kes käib lauda lähedal söömas lehmadest järele jäänud vana silo.

Raplamaa Raikküla Farmeri mehed otsest seost suure lume talvedega välja ei toonud. “Igal aastal midagi võetakse,” nentis peaagronoom Valdur Liibek, kes iseloomustas metskitsesid kui “viisakaid sööjaid”. Kits lõhub tema sõnul silokilesse peasuuruse augu ja sööb sedakaudu. Kui mõni lehm või hobune lahti ja silorullide kallale pääseb, olevat lõhkumine palju suurem.

Raikkülas on aga märgatud ka, et kõige rohkem meeldib kitsedele konservvili. “Konservviljatunnelite juures on igal talvel oma 40pealine kari ja seal süüakse ikka südamest,” ütles Valdur Liibek. Majanduslikku kahju pole loomad tekitanud. Kui põllult silo toomas käiakse, jäetakse mõni pakk nendele meelega ja vilja söömist käivad raikkülalased lausa pealt vaatamas. “Põnev vaatepilt. Loodus on loodus,” ütles Raikküla Farmeri juht Tõnu Rahula.

Lauta ei mahu

Linnainimesed kipuvad interneti kommentaariumides õpetama, et viigu põllumehed oma silorullid varju alla, kui nende lõhkumist ei taha, aga põllumeeste sõnul pole see võimalik.

“Me viime kakskümmend või ka viiskümmend rulli ära, aga kõiki ei saa. Puht füüsiliselt ei ole võimalik 2500–3000 rulli lauda juures ladustada,” selgitas Arvo Kuutok. Raikküla Farmeris oli tänavu rulle 22 000.

Mainitud on ka, et pandagu rullid ikka püsti, mitte pikali, kuna rullide otstes on kilel rohkem kihte, mida on raskem lõhkuda. Selle kohta ütlesid põllumehed, et rullide asend sõltub suuresti, mis tehnoloogiat just kasutatakse.

Metsloomad leiavad kilesse pakitud silo ilmselt üles lõhna järgi. “Teine võimalus on, et võib tekkida kogemus,” märkis maaülikooli ulukibioloog Tiit Randveer.

Põllumeestega rääkides selgus, et peale jäneste, metskitsede ja hirvede käivad silorullide kallal ka hiired, sügiseti on juhtumeid karudega. Virumaa Teataja kirjutas, et rullilõhkujad on olnud ka metssead.

Linnud kipuvad rullidesse auke lööma eriti suvel, silo tegemise ajal. Lindude silohuvi põhjuseks pakuti uudishimu ja võimalust, et kile all nähakse midagi huvitavat, mida tahetakse kätte saada.