Kui varem oli vedelsõnnik probleem, siis praegu on see väärtuslik väetis, mis aitab kokku hoida mineraalväetiste arvelt.

Kuna vedelsõnniku kasutamine taimekasvatuses järjest suureneb, on nii maaviljelusinstituut kui maaülikool teinud viimase viie aasta jooksul sel teemal uurimusi ja õppepäevi.

Toitainete sisaldus vedelsõnnikutes on erinev. Uuringute käigus tehtud proovid on näidanud, et sigade vedelsõnnik oli toitaineterikkam kui veiste oma. Peamiselt kogutakse vedelsõnnikuga lämmastikku, kaaliumi, kaltsiumi ning väävlit.

Läga tohib seaduste järgi laotada taimede kasvuperioodil, ja lume peale seda vedada ei tohi.

Vedelsõnnik teraviljale

“Kasutage rohkem kohalikku ressurssi – vedelsõnnikut,” on viljelusvõistlustel rõhutanud maaviljelusinstituudi teadlane Peeter Viil.

“Sügisel vedasin vedelsõnniku alla, peale külvasin hübriidrukki sordi ‘Agronom’, kevadel oli oras nagu müür põllu peal,” räägib mullune viljelusvõistluse rukki kategooria võitja Heiki Aren Mangeni OÜst, kelle sõnul on hübriidsort “hirmus kasvaja”, ent oma osa oli kindlasti ka vedelsõnnikul.

Aren selgitab, et läga on eriti hea sügisel taliviljade alla, sest on odav. Ettevõttes on 900 lüpsilehma, kelle vedelsõnnikut laotati mullu 500 hektarile.

“Kui lägaga tõsisemalt tegelda – ka kamarasse panna –, võiks lämmastikväetist veel rohkem kokku hoida,” plaanib mullune parim rukkikasvataja.

“Kasutame küll läga, meil jätkub seda aastas ainult 2000 hektarile. Kolme-nelja aastaga saan oma põldudele ringi peale,” kinnitab samuti hea nisu- ja rukkisaagi kasvatanud Sadala Agro juht Ahti Kalde.

Kolmel viimasel aastal parimate viljelejate sekka kuulunud Oilseeds Agro juht Urmas Nurmsalu kasutab aastas 12 000 kuupmeetrit sealäga. Kulunorm on kuni 40 kuupmeetrit hektarile. “Kevadel panen läga külvi alla ja orastele pealtlaotusena, sügisel taliviljakülvi alla,” selgitab Nurmsalu.

Oraste peale panemist ta ei pelga. Kui seda teha õigel ajal taimede võrsumisfaasis ja äkkega üle lasta, kasvavad jäljed kinni ja mingeid kahjustusi ei teki.

Kuna ettevõte tegeleb ainult teraviljakasvatusega, ostab Nurmsalu vedelsõnnikut Linnamäe sigalast ning Eksekost. “Ümber Viljandi on sealäga pärast kõvasti löömist,” muigab Nurmsalu vedelsõnniku kasvavat populaarsust tõdedes.

Nõustajad soovitavad panna lämmastikku teraviljadele korraga mitte üle 100 kg/ha. See on kogus, mida taimik suudab mõne nädala jooksul omastada. Kõrgemate saakide, vilja üle 4 t/ha
saamise eesmärgil, tuleb 2–3 nädala pärast väetamist korrata.

Maaviljelusinstituudi teadur Peeter Viil on uurinud vedelsõnniku kasutamist teraviljale ka katsetes. Tema uuringu kokkuvõttes on kirjas läga mõju odra külvikorras. Viil on katsetanud põllukultuuride saagikust nii ainult mineraalväetise puhul kui ka NPK ja vedelsõnnikuga koosväetamisel. Integreeritud väetamisel (NPK + vedelsõnnik) kujunes talinisu katsete keskmiseks saagiks 7,01 t/ha. Talirukki keskmiseks saagiks kujunes 5,84 t/ha, keskvalmiva odra tootmistehnoloogilise katse saagiks 5,13 t/ha, suvirapsi keskmiseks 2,66 t/ha ja talirapsi keskmiseks saagiks 3,8 t/ha.

Veel toob Viil välja, et mineraalväetistele lisaks antud vedelsõnnik (30 t/ha) suurendas odraterade toorproteiinisisaldust keskmiselt 1,28% võrra.

Vedelsõnnik maisile

Lehmadele silo valmistamiseks maisi kasvatavad põllumehed nimetavad seda kultuuri eriti heaks vedelsõnniku väärindajaks.

Tartumaa põllumees Andres Härm ütleb, et peamiselt kasutab ta läga just nimelt maisile, pannes seda keskmiselt 30 kuupmeetrit hektari kohta. “Maisile saab osta vähem väetist, kuna see kultuur kasutab läga hästi ära,” on kinnitanud ka Jõgevamaa põllumees Lembit Paal. “Mais kasvab orgaanikal kenasti ega lamandu nagu teravili.”

Uuema aja maisikasvatuse üheks pioneeriks võib pidada Eesti lõunapiiril tegutsevat Venda Vihmanni. Mees kinnitab, et temagi kasutab vedelsõnnikut peamiselt maisi väetamiseks. Sügisel veab ta seda maisipõllu ettevalmistamiseks künni alla ja kevadel paneb enne kultivaatoriga põllule minekut veel juurdegi.

Kui soovitakse anda läga külvi alla, siis on oluline see, et külviaeg ei jääks läga laotamise tõttu liialt hiliseks. Läga võib lisaks anda ka siis, kui taim on 10–20 cm kõrgune.

Samas ei tasu lägaga ka liialdada, kuna maisisilo puhul pole tähtis mitte niivõrd haljasmass, kuivõrd tärklisesisaldus. Kõrge tärklisesaagi saamiseks ei tohi kasutada läga enam kui 30–35 t/ha. Parim tulemus saadakse tavaliselt läga ja mineraalväetise koostoimel.

Vedelsõnnik rohumaadele

Rohumaade väetamises on head kogemused osaühingul Voore Farm, kes kasutab aastas 40 000 kuupmeetrit sea- ja veiseläga. “Sealäga on vedelam ja sisaldab lämmastikku rohkem – see on rohumaadele eriti hea,” ütleb Voore Farmi agronoom Margus Lepp.

Kevadel kohe pärast lume sulamist sõidabki vedelsõnnikupütt rohumaadele, sest need hakkavad varem kandma. Teist korda saavad rohumaad vedelsõnnikut pärast esimest niidet, ja kui jõutakse, pannakse seda veel ka pärast teist niidet. Tänu sellele kasutab Lepp nüüd vähem mineraalväetisi.

Praktikas pannaksegi läga rohumaadele kevadel esimesel võimalusel ja siis iga niite järel, igal korral kuni 100 kg/ha. Rohkem ei luba keskkonnanõuded.

Vedelsõnniku kasutamist rohumaadel on uurinud ka maaülikooli professor Rein Viiralt. Katse kestis aastatel 2008–2010. Lisaks katsepõldudele uuriti läga mõju rohumaasaagile ka Tartu Agro tootmispõllul.

Katsest selgus, et vedelsõnnikuga on otstarbekas väetada eelkõige kõrreliste rohumaid, et vähendada kulutusi mineraalväetistele. Läga kasutamine ristikurohketel taimikutel aitab katta fosfori- ja kaaliumivajadust ning tõuseb ka üldine saagitase.

Viiralt selgitab uuringus, et sõltuvalt kuivaine ja toitainete (eeskätt lämmastiku) sisaldusest ning arvestades mõju saagile ja mullale, on enamasti otstarbekas anda läga rohumaale korraga 25–30 t/ha ning hektarinormi arvutamisel tuleks lähtuda eeskätt ammooniumlämmastiku (NH4-N) sisaldusest sõnnikus, mida taimed kiiremini omastavad.