Euroopa Liidu üldine vaade on see, et otsetoetusi vähendatakse ning osa euroametnikke soovib isegi nende kaotamist, maaelu arengu reale aga võiks raha juurde anda.

Põhjendus on loogiline: seosest sellega, et põllumajandus muutub järjest efektiivsemaks, kaovad maapiirkondades traditsioonilised töökohad. Selleks, et luua uusi mittepõllumajanduslikke, tekitada kaugtöövõimalusi ja parandada elukeskkonda maal, on vaja raha maapiirkondade ettevõtluse, interneti, teede jms toetamiseks.

Samas on nn uute liikmesriikide ehk siis Kesk-ja Ida-Euroopa põllumeeste otsetoetused alati olnud madalamad ning investeeringuid on saanud teha alles viimasel kümnendil. Nii ei tundu n.ö meie piirkonnal otsetoetuste äravõtmine õiglane.

Sellest rääkisid õige mitmed sõnavõtjad, kaasa arvatud Eesti Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) juhataja Raul Rosenberg. Rosenbergi sõnum oli, et konkreetseid tootmise elavdamiseks mõeldud investeeringuid, mille tulemusena kasvab tulukus, võiks toetada n.ö finantsinstrumendi ehk siis garantiide, sooduslaenude jms-ga, kuid üldiste probleemide leevendamiseks mõeldud otsetoetused peaksid jääma. Tema sõnul peaks otsetoetused säilima eelkõige keskkonnahoiule, loomade heaolule ning noortalunikele.

Kõige tugevama selleteemalise sõnumi andis Europarlamendi põllumajanduskomitee juht, poolakas Czeslaw Adam Siekierski. Tema seisukoht oli laias laastus järgmine: maapiirkondade areng vajab praegu toetust ka põllumajandustootjate poolt, kes panustavad külakeskkonda jms. See tähendab neile lisakulusid. Samas on põllumajandustoodangu hinnad maailmaturul madalad, konkurents muutub järjest tihedamaks ning põllumeeste sissetulekud vähenevad. Kaua jaksab põllumees maaelule peale maksta?