Marjakasvatus sobib algajale talupidajale
Augusti algul on Pärnumaal Sauga vallas tegutseval Reet Karukäpal käed tööd täis ja ööd lühikesed. Tema Karukäpa talus käib tuline mustsõstra korjamine ning siirupi ja mahla valmistamine. Korjamine algas 20. juulil ja seda tööd jagub kolmeks nädalaks. Iga päev võetakse põõsastelt 150–200 kg marju. Osa nendest läheb turule müüki, suurem osa jääb kohapeale töötlemiseks.
“Korjajad hakkavad juba tüdinema, sest palav on,” tunnistab Reet Karukäpp, kes kasvatab müügiks ainult ühte marja – Vene päritolu hilist sõstrasorti ‘Lentjai’. “See on tunnistatud Eestis maitsvaimaks ja magusaimaks sordiks. Vene sordid sobivad Eesti kliima ja mullastikuga kõige paremini.”
Alustas ta ‘Lentjai’ kasvatamist 1990. aastal ühest põõsast, nüüd mõõdetakse saaki tonnides ja selle all on 1,5 ha maad. ‘Lentjai’ istikuid küsitakse tema sõnul üle küla ja Tallinnaski.
Kogemusi on vaja
Katsetanud on Reet Karukäpp enda sõnul oma maadel enam kui 30 mustasõstra sordiga. “Muld on siin kehv ja kevaditi liigniiske,” nendib ta. “Aga mustsõstar talub seda.”
Marjakasvatuse valis varem Tallinnas elanud ja geoloogiadoktori kraadiga naine ennekõike seetõttu, et tema isatalu oli enne viimast okupatsiooni karusloomakasvatus-, mitte põllumajandustalu. “Seetõttu polnud talul palju maad,” selgitab perenaine, kelle valdusesse kuulub koos metsaga 9 hektarit. “Siia on marjakasvatus sobilik.”
Reet Karukäpp ütleb, et kui kõik tema põõsad ritta panna, tuleks kokku 15 kilomeetrit.
“Marjakasvatus ei nõua palju maad ja suuri investeeringuid, kui alustada tasapisi,” arvab ta. “On ka neid, kes tahavad suurelt alustada, aga see pole lihtne, sest ei ole nii, et paned korraga 10 hektarit maha ja hakkad saaki korjama. Pole midagi parata, kogemusi on vaja, nendeta ei saa.”
Ta ei soovita alustada kümnel hektaril korraga, sest istikutega on vaja palju vaeva näha. “Kes asja vastu huvi tunneb, sellel hakkab hästi minema,” arvab marjakasvataja, kes soovitab suhtuda mustsõstrapõõsasse mitte ainult kui tootmisvahendisse, vaid taime, mille eest tuleb hoolt kanda. “Kui mitte esimesel, siis kolmandal aastal ikka.”
Kuigi ise on ta praegu keskendunud musta sõstra kasvatamisele, soovitab ta marjakasvatustalu rajajatel alustada mitme kultuuriga, sest must sõstar võib mõnel aastal omaniku täitsa saagita jätta.
“Õnneks on olnud viimased aastad head,” nendib marjakasvataja. “Aga kui kevadine öökülm õied ära võtab, siis saaki ei tule.”
Peale kliimakrutskite mainib ta veel nõvakoid, kes on hävitanud mitu hektarit korraga – söönud pungad seest tühjaks.
See, millist marja kasvatada, oleneb tema sõnul mullatüübist ja mikrokliimast, aga ka kasutada olevast tööjõust. Kahjuks ka sellest, milline mari parasjagu moes on. Võimalusi on palju: maasikas, vaarikas, sõstar, karusmari, aroonia, kuid ka vähemlevinud marjad, nagu pampel, kultuurmustikas, jõhvikas, astelpaju, viinamari jne.
Marjade korjamiseks on ta mugandanud elektrigeneraatoril töötavad pendelsaed, millega saab korjata päeva jooksul mitusada kilo.
Turg on Tallinnas
Marjadele ja mahlale-siirupile turu leidmise üle Reet Karukäpp ei kurda – turg on Tallinnas. Kliente oleks rohkemgi, kui jõuaks marju rohkem korjata. Peamine klient on Koolitoitlustus OÜ, aga käiakse ka kodust ostmas – 10–20 kg kaupa marju, mõni ostab igal aastal 100 kg. Marjad jõuavad nii Tallinna keskturule kui Nõmme turule. Abi on suurest tutvusringkonnast.
Põhiline sissetulek tallu tuleb töödeldud toodangu müügist. Töötlemise tarvis on seatud sisse tunnustatud mahlategemisruum. Mahlaruumi rajamiseks sai ta ka pisku jagu eurotoetust, aga suurem abi oli toetusest murutraktori soetamisel.
Reet Karukäpp on veendunud, et Eestis on oma marjatoodangu kohapeal väärindamine majanduslikult oluline. Ka pole tema sõnul praegused nõuded marjade töötlemistingimuste kohta ülejõukäivalt keerulised, et ei saaks väärindada enda kasvatatud saaki.
“Käin vahel ka laatadel, aga toodang läheb talust ära, puudub vajadus laadal seista,” nendib perenaine. “Ülejääki pole.”
Korjatud marjad jõuavad turgudele müüki. Kui seni müüdi puhastatud marju, siis nüüd rootsudega, sest siis säilivad need perenaise sõnul paremini. Ühe turu jaoks käib auto järel, teisele tuleb ise viia. “Kui ise viia, siis vähemalt 250 kg, muidu ei tasu sõit ära,” arvab marjakasvataja.
Mahlamarjad aga oleks tema sõnul hea pärast korjamist kohe külmutusse panna ja neid talvel töödelda, aga külmhoone rajamine käib marjakasvatajale rahaliselt üle jõu. Seepärast tulebki teha mahla ja siirupit pärast korjamist iga päev.
Siirupitegu algab eelmisel päeval korjatud saagist kell neli hommikul. Ühe ööpäevaga on tehtud kuni 160 liitrit kontsentraati. Tavaliselt on kogused siiski väiksemad. Siirup pannakse liitristesse pudelitesse, mis tulevad Saksamaalt. Toodangut hoitakse jääkeldris, mille ehitamisel perenaine lapsena 1953. aastal osales.
“Algul panime siirupi kolmeliitristesse purkidesse ja käisime seda Tallinnas pakkumas, sest marju ei tahtnud keegi,” meenutab ta oma marjakasvatuse algusaegu. “Puudus nõudlus. Hädaga hakkasin siirupit tegema.”
Eestis alahinnatud
Ülemöödunud nädalavahetusel korraldas Reet Karukäpp oma talus marjapäeva, mis oli mõeldud marjakasvatajatele, alustajatele ja nendele, kes tahavad marju töödelda. Kohapeal sai võrrelda marjasortide maitseomadusi, degusteerida marjadest valmistatud hoidiseid ja küpsetisi, marjaveine ja müüa-osta sordikirjeldustega istikuid ning tellida suupäraseid tooteid otse valmistajatelt. Õpetust marjaaia rajamiseks jagasid kogemustega spetsialistid maaülikoolist ja staažikad praktikud.
Üldse on tema sõnul mujal Euroopas ja maailmas must sõstar palju populaarsem kui Eestis. Prantsusmaal on koguni musta sõstra muuseum. “Marjade kuningas, parim mari tervena elamiseks,” toob ta näiteid loosungitest, mida selle marja kohta kasutatakse.
