Mesilaste korjemaa


Mesilaste korjemaa
Foto: Sven Arbet

Mesilaste korjemaa on piirkond, kust mesilased hangivad endale eluks vajaliku toidu, vee ja muud materjalid.

Mesilaste toiduks on taimede õietolm ja nektar ning desinfitseerimiseks kogutakse neilt taimseid vaike. Seega peab mesilaste korjemaa tagama vee, nektari, õietolmu ja taruvaigu (proopolise) saamise võimaluse. Kõikide hankimiskoht peaks asuma tarust raadiuses 750 m kuni 1 km. Mesilastel on lendamine 26 korda kergem kui käimine. Nii võrdub 3 m käimise energiakulu 78 m lendamisega.

Vesi. Mesilaspere vajab ööpäevas vett 200–500 ml, soojade ilmadega kuni 1 liiter. Vesi peab olema puhas ja voolav, seisev ning saastunud on haiguste allikas. On märgatud, et varakevadel toovad mesilased vett lombist. Põhjuseks on mineraalsoolade puudus, mis tekib siis, kui talvesöödas on palju suhkrulahusest valmistatud mett. Veevõtukoht ei tohiks olla kaugemal kui 100 m.

Kuna vesi on lõhnatu, märgistavad mesilased veevõtukoha lõhnaainetega Nasonovi näärmest. Vett toovad tarru vanemad mesilased, kelle tiivad on kulunud ning kes ei jaksa lennata kaugele nektari ja õietolmu järele. Tarus on olemas erilised mesilased, nn veetsisternid, kellele antakse väljast toodud vesi. Janused tarumesilased saavad nendelt suiste puudutamisel vett. Vee toomisega tarru on seotud 500–1000 mesilindu. Seega lõpeb töömesilase elu n-ö veemajandusega.

Õietolm on mesilastele valgu allikas. Selles on 20% valke, 40–50% erinevaid aminohappeid, kuni 30% süsivesikuid (suhkruid), kuni 3% lipiide (rasvataolisi aineid) ning peale nende veel palju erinevaid mikroelemente, vitamiine, fermente. Mesilaspere vajab enda tarbeks aastas 17–26 kg õietolmu.

Õietolmu kogumiseks kasutavad mesilased elektrilaenguid. Enamuse taimede õietolm on positiivse laenguga, mesilased on laetud negatiivselt, mistõttu õietolm tõmbub mesilase karvadesse kui elektroodidele. Teinekord on märgatud, et mõne taime õiele laskudes põrkab mesilane sealt eemale. Sel juhul on taim laetud negatiivselt ning mesilane peab enda laengu muutma positiivseks, et saaks laskuda õiele. Karvadesse kogunenud õietolmu kogub ta keha pealt kokku ees-ja keskjalgadega ning suunab selle siis tagajalgadel olevatesse nn suirakorvikestesse, mis näivad pükstena.

Õietolmu kogumine kehalt ja suirakorvikeste moodustamine toimub lennu ajal. Korraga toob mesilane tarru kuni 15 mg õietolmu. Ta viib selle ise kärjekannu: viimase peal kükitades tõukab ta keskjalgadega õietolmutombukese kannu, tambib selle peaga kinni, lisab süljenäärmete nõret ja mett. Suirakannud täidetakse 2/3 osas, peale pannakse mesi. Kannudes toimub õietolmu piimhappeline käärimine ning sellest saab suir.

Õietolmu on vaja mesilaste noorjärkude üleskasvatamiseks ja täiskasvanud mesilastele vahanäärmete töölepanekuks. Mesinik võib perelt ära võtta kuni 5 kg õietolmu.

Erinevatel taimedel on õietolm erinevat värvi (tabel 1).

Kui mesilased toovad tarru õietolmu, näitab see, et peres on ema.

Nektar on magus suhkruid sisaldav vedelik, mida eritavad taimede nektarinäärmed putukate ligimeelitamiseks ja taimede tolmeldamise kindlustamiseks. Nektarinäärmed võivad olla õite sees või väljaspool. Mida kõrgemal ning kaugemal on õied vartest ja juurtest, seda vähem on seal nektarit.

Nektar sisaldab liitsuhkrut e sahharoosi; lihtsuhkruid viinamarjasuhkrut e glükoosi, puuviljasuhkrut e fruktoosi; alkoholi manniiti; keerulise ehitusega suhkruid – dekstriine, mida mesilased pole võimelised seedima; N-ühendeid; happeid; vett. Taimedel on liigiti erinevad suhkrud. Näiteks on pajudel ja rapsil palju glükoosi, mistõttu need meed kristalliseeruvad ruttu. Hobukastani õites on rohkesti sahharoosi ning mesilased korjavad sealt nektarit siis, kui pole saadaval lihtsuhkrutega nektaritaimi.

Kõige sobivam on mesilaste jaoks õite suhkrusisaldus 50–60%. Alla 5%-list suhkrusisaldust mesilased ei tunne, küll aga herilased ja kimalased. Üle 65%-lise suhkrusisaldusega nektarit mesilased ei korja.

Enamuse taimede nektar on happeline. Aluseline on see varakevadistel meetaimedel, ploomidel, kirssidel, pirnidel ja vahtratel. Varakevadine mesi tuleks jätta mesilastele talvesöödaks, kuna nende enda kehareaktsioon on aluseline. Suvises nektaris on palju pärmi-seeni, mis muudavad selle happeliseks.

Luurajad ja korjajad

Nektarit toovad tarru korjemesilased, kes on vanemad kui 15 päeva. Nende osakaal mesilasperes on 40%. Kõige aktiivsemad nektarikorjajad on 25–30-päevased mesilased (elu lõpul).

Mesilased jagunevad vanuse ja lennuvõime poolest kaheks: tarumesilased, kes teevad tarusiseseid töid ja lendavad vähe, ning lennumesilased, kes lendavad kaugele ja toovad tarru nektarit, õietolmu. Lennumesilased jagunevad omakorda kaheks: luurajad ja korjemesilased. Luurajad on jõulisemad ja taibukamad, kuna nende ülesanne on üles leida sobivad meetaimed, need märgistada ning teha korjemesilastele selgeks saagiallika asukoht ja kaugus. Tarus hakkavad luurajad info edasiandmiseks sooritama erinevaid tantse, olenevalt toiduallika kaugusest, hulgast ja suhkrusisaldusest.

Kui toiduallikas on lähedal (100 m), tantsitakse nn ringtantsu. Sel juhul teeb luuraja 1–2 ringi ning siis täispöörde tagasi, seejärel veel ringe. Tants kestab mõni sekund kuni minut. Luuraja tantsib seni, kuni korjemesilased teevad piuksatuse arusaamise märgiks Siis lendavad nad korjele ja leiavad toiduallika üles lõhna järgi. Suhkrurikka nektari puhul väristab luuraja tagakeha.

Kui toiduallikas on kaugemal kui 100 m, tantsivad luurajad nn vibavat tantsu. Liikumine toimub külilioleva kaheksa kujuliselt kord ühes, kord teises suunas. Kahe ringi ühinemiskohas päikese asukoha suunas mööda pikitelge liikudes vibab luuraja 13–15 korda tagakehaga, samal ajal tugevasti sumisedes. Aeglane liikumine ja pikem sirge viitavad kaugemal asuvale toiduallikale. Arvestatakse, et üks vibamine võrdub 60 meetriga. Korjemesilastele on infoks ringide arv ja sumina tugevus. Nad teevad arusaamise märgiks piuksatuse ning siis annab luuraja oma meepõiest maitsta nektarit.

Väga rikkaliku ja suhkrurikka korjeallika puhuks on mesilastel veel nn rüselemistants, mille korral luuraja nügib korjemesilasi küljega.

Kui korjemesilased on saabunud tarru, annavad nad oma meepõie sisu üle 3–4 tarumesilasele, kes viivad nektari kärjekannu, rikastavad selle süljega ja kuivatavad.

Sülje toimel lõhustuvad liitsuhkrud lihtsuhkruteks. Korjelt tulnud mesilane puhkab, sööb ning lendab siis uuesti korjele. Päevas teeb ta 10–12 väljalendu. Kuna kella 13–15 paiku eritavad taimed vähem nektarit, siis on mesilastel puhkepaus – siesta.

Peale nektari korjavad mesilased taimede lehtedelt nn mesikastet, mis võib olla kas taimne või loomne. Taimne mesikaste tekib palavate ilmadega läikiva magusa kihina lehtedele (pärn, tamm, paju jt). Loomne mesikaste koguneb lehtedele kahjurite (lehe- ja kilptäide) magusa eritisena. Viimast leiab kuuseokastelt, pärna-, paju-, saare-, papli-, ploomi-, kreegi- ja õunapuulehtedelt. Lehemesi ei sobi mesilastele talvesöödaks, kuna on dekstriinide sisalduse tõttu raskesti seeditav, põhjustades nendel kõhulahtisust või isegi surma. Küll on see hinnatud mesi inimeste jaoks, eriti kuuse- või nulumesi kui tuberkuloosi ravim.

Artikkel ilmus ajakirja Maamajandus juuninumbris 2009.