Mesilaste vaenlased: ilm, kiskjad ja rumal mesinik

 (11)
Mesilaste vaenlased: ilm, kiskjad ja rumal mesinik
Heiki Luhaga samal ajal alustas mesindusega vanem vend Raul Luha (pildil). Sel hooajal on ta üheksalt perelt saanud 54 kilo mett ja loodab enne suve lõppu veel korraliku saagi saadaFoto: VIRGO SIIL

Geograafilise asukoha ja ilma kõrval mängivad meesaagi kujunemisel väga suurt rolli mesiniku oskused ja hoolsus.

Kaarti vaadates on Eesti väike, aga kui hakata võrdlema meesaaki riigi eri piirkondades, tundub, et tegemist on suure riigiga.

Eesti mesinike liidu juhatuse liige Aivo Sildnik märgib siiski, et erinevalt metsaviljadest määravad meesaagi suuruse geograafilise paiknemise ja ilma kõrval ka mesiniku enda oskused ja hoolsus.

“Sõltub küll piirkonnast, aga ka mesinikust – kuidas ta on mesilasi pidanud,” ütleb Sildnik. “Kui jääb ikka teadmisi-oskusi väheks, võib praegune saak olla vaata et null.”

Praeguse hooaja kohta on tema arvates veel vara hinnangut anda, lõplikud saagikuse andmed saab alles oktoobris, kuid loota võib, et üle riigi jääb saak keskmiseks, mitte kesiseks.

“Seni on saak olnud üle Eesti seinast seina. Eile õhtul vurritasime Peipsi ääres ja seal oli väga hea saak, kuigi esialgne prognoos oli, et mesinik jääb nulli,” ilmneb Sildniku jutust. “Teine koht oli aga Harjumaal ja seal jäime puhta miinusesse.”

Hulk riske

Praegune aasta oli omapärane: peredel läks talvitumine hästi, söödavaru oli olemas, kuid kevad oli varane ja mõned mesinikud polnud veel valmiski hooldustööd tegema. Juunis ilm muutus, madal temperatuur aeglustas korjet ning mesilastel tekkis sülemlemisrefleks. Aivo Sildniku sõnul sülemlesid mõned pered isegi tühjaks.

Seotud lood:

Harjumaal Anija vallas alles hiljuti mesindusega alustanud Heiki Luha kasvataski sel kevadel perede arvu seitsmeni. “Paar aastat tagasi isa kinkis enda tarudest kaks peret,” räägib ta. Esimesel aastal ei andnud tema mesilased veel mingit saaki, talvitusid kenasti, kevadel kasvas perede hulk kiiresti, suvel sai juba vurritada.

“Kolmelt tarult võtsin ühe korpuse maha ja sain umbes 80 kilo mett, umbes sama palju või rohkem tuleb minu arvates veel,” on Luha optimistlik.

Suureks ta oma perede hulka kasvatada esialgu ei kavatsegi. “Kasvatan üheksa peret peale, siis on aed täis,” ütleb ta esmalt, aga lisab siis: “Aga mine tea, võib-olla läheb kunagi suuremaks.”

Heiki Luha on üks hobimesinikest, kes moodustavad Aivo Sildniku hinnangul mesinike üldarvust, 6000–7000 mesinikust, ligikaudu 80%. “Tipptegijaid on ehk 30–40 inimest, peale selle on veel n-ö poolkutselised, kes peavad põhitöö kõrvalt mesilasi,” pakub Sildnik. “Põhiosa on siiski hobimesinikud. Nad on kindlasti väga tublid. Nende investeeringud on kõige riskialtimad, nemad võivad kõige rohkem kaotada.”

Riskid on aga mesinduses väga suured. Mesinik võib osta hea tehnika, perede arv võib olla suur ja hästi mett toota, aga loodus teeb oma korrektuurid – vaenlasteks on ilmastik, haigused, kahjurid või koguni naabrid. “On naabreid, kellele lihtsalt mesilased ei meeldi,” ohkab Sildnik.

Muhus kergem

Muhu saarel juba 23 aastat mesilasi pidanud Saaremaa meetootjate ühingu juhatuse liige Aimar Lauge ei pea naabrite pärast muretsema. Ka põllukemikaalide pärast mitte.

“Meil on eelmise aastaga võrreldes saak lausa parem,” tunnistab ta. “Juuni oli meil mandriga ühtemoodi külmapoolne. Aga hea oli see, et mesilased eriti ei sülemlenud ja jäid tarudesse. Saagi päästis see, et meil on peamine korjetaim selle aasta puuks valitud paakspuu ja see õitseb juuni alguses. Juuni algus oli aga soe.”

Talv oli mesinike arvates väga hea. Muhu mesiniku Lauge hinnangul oli ka suvi tavaline. Mesilased käitusid täpselt nii, nagu ilm neid mõjutas. “Mul on juba kogemust kah, oskan asju ette näha,” rõhutab Lauge vilumuse tähtsust.

Laugel on 150 põhiperet ja tema hinnangul peaks tulema aasta keskmiseks saagiks 30–40 kg – Muhu kohta on see keskmine saak.

Turismisaarel ei pea turundamisega erilist vaeva nägema. Lauge müüb kogu saagi (7 eurot kg, 10 eurot liiter) kodu juures, Liiva poe ees maha: “Mandriinimesed, kes käivad Saaremaal, ostavad mu mee ära. Inimene tahab osta eksootilist ja puhast Muhu mett – see maitseb neile. Kes on võtnud, see jääbki võtma.”

Kas siis üldse mingit muret pole, haigused või karu ei kimbuta? “Karu siin ei käi, aga meil on nugised. Nugise kahjustus on sama suur kui karulgi, ta lõhub taru samamoodi ära. Veebruari teises pooles kipuvad tarude kallale. Ühel mesinikul lõhkus kohe 40 puud ära.”

Keskmine saak

Samuti mitmekümneaastase mesinduskogemusega Ardi Raimets Ida-Virumaal Kalmakülas ei taha õnne ära sõnuda, kuid nõustub siiski paljastama, et karu, kes on küll lähedalt läbi käinud, nende tarusid seni üles pole leidnud. Kuna Raimets paigutab oma tarud gruppide kaupa metsade äärde, on see oht aga täitsa päevakorral.

Praeguse aasta saagikusest rääkides on Ida-Virumaal aga vähem põhjust rõõmustada. 67 mesilasperet majandav mesila peab leppima keskmise saagiga. “Midagi head öelda pole. Kõige hullem aasta pole, kõige parem kah mitte,” ütleb ta.

Alates 1980ndatest väikselt ning viimased kolm aastat suuremahaardeliselt mesindusega tegelenud Raimetsa peredest on suurem osa (50) nüüdseks korpustarudesse paigutatud, sest nii on lihtsam ja tõhusam. Põdrakanepilt praegu veel korjatakse ja saagikus ilmneb hiljem. Mesi kavatsetakse maha müüa hinnaga 6 €/kg. “Seni olen kodus müünud, aga nüüd on peresid rohkem. Võib juhtuda, et pean mujal turustama hakkama,” on Raimets tegevuse laiendamiseks valmis.