Metskitsede toitmisega ei tasu üle pingutada
Praegu võib metskitsi majade lähedale meelitada ka see, et nad otsivad õunapuude alt õunu või tamme alt tõrusid.
“Kui oma maamajja tulnud linnainimene minult küsiks, mis sööta anda tema aia taha ilmunud kitsele, siis soovitaksin, et ärgu andku midagi,” ütles Lõuna-Läänemaa Jahimeeste Liidu juht Veiko Laev.
Laev peab niisugust lisasöötmist vaieldavaks, kuigi jahimehed ise üle Eesti praegu just sama asjaga tegelevad. Jahimeestele on seadusega antud kohustus ulukeid hooldada, aga see on teine asi, kui juhusliku lisasöötmisega metsloomi kodu juurde paikseks meelitada.
“Ma olen kokku puutunud, kuidas inimesed on talvel kitsi hoolega toitnud ja kevadel on hädas, sest kitsed söövad lillepeenrad tühjaks,” rääkis Veiko Laev.
Metskitsel ei ole tema sõnul praegu kõige raskem aeg, kuna niisugust sula pole olnud, mis lumele tugeva kooriku peale tõmbaks.
Kõige raskem on sel loomal ikkagi märtsis, kui talvised jõuvarud lõpukorral.
Ka Raplamaa jahimehed soovitasid toitmisega mitte üle pingutada, aga nemad rõhutasid rohkem seda, et kui pidevalt toita ei saa, ei maksa alustadagi.
Midagi ka toidupoest
Lisasöödaks sobib kitsele Kuusiku jahimehe Ruslan Mündi sõnul lai valik toitu. Kui pole vilja, silo või vihtasid kusagilt võtta, sobivad näiteks õunad, porgandid, kaalikad, kapsad ja muu selline kraam.
Münt ütles, et viib koos teiste jahimeestega omagi metsloomade lisasöötmise platsile praegu tavatoidu kõrval muudki. Neil on paari toidukauplusega kokkulepe, et müügilt kõrvaldatud toiduaineid (õunad, juurvili, kurk jm) kogutakse jahimeestele eraldi kasti. Igal laupäeval sõidavad need kastitäied metsa.
“Kui linnainimesel maamajas muud pole, siis tegelikult söövad kitsed ka saia-leiba,” ütles Münt.
Teisalt öeldi, et kui endal silo pole, saaks ju lähimalt talumehelt kitsede jaoks rulli osta.
Kodila kandis elav jahimees Tiit Tammsaar, keda avalikkus endise põllumajandusministrina teab, rääkis, et söötmisest kulukam on jahimeestel lumes teede-radade lahtiajamine.
“Kui inimesed aidata tahavad, tehku metsas lumesse radasid sisse,” soovitas Tammsaar. “Kits peab saama magada paljal pinnasel. Selliseid magamiskohti võiks kusagile metsatukkadessegi lumest lahti lükata.”
Samas tunnistas Tammsaar, et sihtide ja metsateede lahti ajamisel on ka miinuspool: “Mehed ajasid söödaplatsi juurde tee sisse ja kohe kasutas juhust keegi salakütt, kes sealt metssea lasi.”
Ellu jäävad tugevamad
Veiko Laev pidas aga vajalikuks rõhutada, et just sellised talved nagu tänavune tugevdavad metskitsede populatsiooni. Pehmete talvedega metskitsekarjad suurenevad, kuna ellu suudavad jääda ka nõrgemad loomad, ent karmimatel talvedel on selle võrra suremus kõrgem.
Küsimus on Laeva sõnul selles, kuivõrd inimene ikkagi peaks loodusesse sekkuma. Ta tõi näiteks, et vast ainult kolmandik metskitsedest satub talvel inimese vaatevälja ja söödaplatsidele, ülejäänud jäävad rabadesse ja metsadesse, kus saavad endaga ise hakkama.
Niisugusel taustal kipub lisatoitmine taanduma aktiks, mida pole niivõrd vaja metskitsedele, vaid just inimesele endale.
