Mida madalamale ametiastmele minna, seda olematuks sooline palgalõhe muutub
Euroopa kõige suurem erinevus meeste ja naiste palkade vahel on Eestis. Seega vajab palgalõhe temaatika uurimist, et mõista teema komplekssust ja jõuda olukorra muutumiseni.
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus (SEI Tallinn) võttis Rootsi Rahvusvahelise Arengukoostöö Agentuuri toetuse abiga sel sügisel luubi alla soolise palgalõhe Eesti põllumajanduse ja metsanduse sektorites ehk biomajanduses. Koostöös Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusega (ENUT) viidi septembri lõpul läbi ka selleteemaline mõttevahetus, millest võttis osa 22 soolise palgalõhe, tööjõu statistika ning metsanduse ja põllumajanduse valdkonna eksperti.
Nimetatud sektoritele keskenduti uurimuses seepärast, et tegemist on olulisemate biomajanduse valdkondadega Eestis, mille osatähtsus tulevikus suureneb. Kasvab nii toidutootmise kui metsanduse puhul süsiniku sidumise tähtsuse roll. Samuti on tegemist valdkondadega, mida mõjutavad teatud stereotüübid ja ühiskondlikud traditsioonid, mida kinnitas ka uuring.
Uuringust selgus, et metsanduse ja põllumajanduse valdkonda koos vaadates domineerib seal tööjõuna meeste osakaal, keda on naistöötajatest ligi kaks korda rohkem. Samas on nendes valdkondades hariduse omandanute seas ülekaalus naised, kes hiljem kas erialasele tööturule ei sisene või muudel põhjustel statistikas ei kajastu.
Siin võib rolli mängida näiteks statistika kogumise eripära. Naised võivad olla liikunud nö äärealade sektoritesse nagu IT, logistika – ka uurimus näitas, et naised töötavad põllumajandus -ja metsandusvaldkondades rohkem kontoriametites kui nö lihttöölistena. Statistiliselt aga IT, logistika ja teisi „äärealadele“ jäävaid valdkondi juba põllumajanduse ja metsanduse alla ei loeta.
Uuringust järeldus samuti, et mida suurem on naiste osakaal tööhõives, seda märgatavam sooline palgalõhe on. Samas, mida madalamale ametiastmele näiteks metsanduse valdkonnas minna, seda olematuks sooline palgalõhe muutub. Ehk kuna naislihttööliste arv on väike või peaaegu olematu, jääb ka sooline palgalõhe antud statistikas märkamatuks.
Läbiviidud uuringus vaadeldi vaid piiratud hulgal palgalõhet iseloomustavaid tegureid, milleks olid isiklikud tegurid (töötajate vanus ja haridus) ning tööga seotud tegurid (mõlema sugupoole professionaalsed ametiastmed). Samas on palgalõhet põhjustavaid faktoreid veel palju sh organisatsioonilised tegurid (sektor, organisatsiooni suurus, värbamisstrateegiad, töökorraldus, soost lähtuv võrdne või ebavõrdne käitumine tööandja poolt), naiste ja meeste koondumine erinevatele ametikohtadele ja tegevusaladele, institutsionaalsed tegurid (haridussüsteem, palgaläbirääkimised, lapsehooolduspuhkuse võimalus mõlemale vanemale, lapsehoiuteenus) ning sotsiaalsed normid ja tavad (karjääri valik, -mustrid, meeste ja naiste tööde väärtustamine).
Valdkonna eksperte kaasates lisati eelpool mainitud teguritele veel täiendavaid soolist palgalõhet põhjustavaid tegureid ja jõuti järelduseni, et just ohtrate mõjurite tõttu on sooline palgalõhe väga kompleksne nähtus.
Palgalõhe on paljuski mõjutatud organisatsioonikeskkonnast, mille põhjuseid tasub ekspertide sõnul kaardistada konkreetsete asutuste ning nende personali näitel, kuna just tööandjal on oluline roll palgateemade üle otsustamisel. Rahvusliku statistika põhjal palgalõhe tekkimise kohta järelduste tegemine on aga liialt üldine.
Eksperdid rõhutasid ka seda, et võimalikel edaspidistel organisatsioonipõhiste uuringute läbiviimisel on oluline sätestada selleks sobilik metoodika. Adekvaatse info saamiseks võiks meeste ja naiste arv uuritavates ettevõtetes jaguneda võrdselt. Sama valdkonna ettevõtteid tasuks võrrelda nii linna-kui maapiirkondades ning huvitav oleks võimalusel võrrelda ka organisatsioone, kus palkade üle otsustamisel on suurem roll naistel organisatsioonidega, kus palkasid määravad enamuses mehed.
