“Nõudlus mahevilja järele kasvab kiiremini kui tootmine,” tõdes eelmisel nädalal Avinurmes toimunud seminaril Maheviljaturg 2013 teraviljamaakler Indrek Aigro. “Dioksiini probleem Saksmaal ja hobuseliha probleem Euroopas aitavad sellele kaasa.”

Viimase kolme aasta jooksul on Wiru Vili eksportinud ligi
19 000 tonni, mis on pea 90% sel ajal Eestist välja veetud maheviljast. Enne seda olid mahud viljamaakleri sõnul palju väiksemad ja suur osa maheviljast segati tavaviljaga, nii et lisandväärtust ei tekkinud.

Tema hinnangul moodustab 80% kogu Eesti mahevilja ekspordist kaer, kuna seda kasvatatakse siin kõige rohkem. Euroopas müüakse meist rohkem seda kultuuri riigist välja vaid Soomes ja Rootsis. Väikese Eesti mahekaera pind on lausa 8% kogu Euroopa mahekaera pinnast. “Kui Eesti on tavateraviljaga bussis tagumises reas, siis mahekaeraga oleme rooli juures,” tõi Indrek Aigro piltliku võrdluse.

Eksporti soodustab ka see, et mahekaera eest makstakse tunduvalt kõrgemat hinda kui tavakaera eest. Samas ei saa suured hinnaerinevused püsima jääda. Seega tasub kasvatada ka muid kultuure.

“Meie laiuskraadil peaks kaer olema number üks, aga siiski mitte 80 protsenti kogu potist,” rääkis Aigro. Näiteks mahenisule on alati ostjaid.

Mujal rohkem levinud speltanisu Eestis veel väga palju ei kasvatata, nii et sellest ei pruugi väljaveo jaoks piisavat kogust kokku tulla.

Tuleb valida õiged sordid

Maheraps ja -rüps on nii väikese nõudlusega, et seda ei saagi praegu eksportida.

Probleem on selles, et kõrvalsaaduseks olevale maherapsikoogile on nõudlust, kuid õlile endale mitte. Kuna maheproteiinist on puudus, tasub maakleri sõnul kasvatada hernest ja uba.

Kasvatamiseks tuleb valida õiged sordid. Indrek Aigro rõhutas, et kaera ja õlleodra puhul on sort väga oluline. “Toidukaeraks sobivad ‘Ivory’ ja Rootsi sort ‘Kerstin’, kõik peale nende viskaks aknast välja,” lausus ta. Põhjuseks see, et teistel sortidel on risk, et koor ei tule tera küljest lahti.

Ülejäänud kultuuride puhul ei mängi sort turustamise juures nii suurt rolli.

Samas ei olegi teada, missugused sordid sobivad meie kliimas mahepõllumajanduslikult kasvatamiseks ja missuguse tehnoloogiaga seda teha.

“Eesti mahepinda vaadates võiks aastane mahevilja eksport olla 30 000 tonni, kuid tehnoloogiad, mis võimaldaks seda toota, ei ole jõudnud tootjateni,” tõdes Sadala Agro juht Ahti Kalde.

Ida-Virumaal Avinurmes koos isaga maheteraviljatalu pidava Mai Toomingu eestvõttel algatati koostöös Jõgeva SAI ning Saku teaduritega kolmeaastane rakendusuuring. Selle käigus uuritakse maheviljelustehnoloogiaid, vahekultuure ja sorte. Katsepõllud asuvad Jõgeval ja Avinurmes ning uuringu tulemused avalikustatakse pärast projekti lõppu järgmise aasta suvel.

“Töötame selle kallal, milline on tehnoloogia, et muld oleks elus,” rääkis Tooming. “Mahepõllumajanduses küntakse, aga mullas on vihmausse vähem kui otsekülvi puhul.”

Võtmeroll vahekultuuridel

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agronoomi Margus Essi sõnul levib Eestis müüt, et maheviljelus kurnab maa ära. Samas näitavad pikaajalised välismaised uuringud, et nii see pole.

“Meie viimase viie aasta mahekatse tulemused näitavad, et mullaviljakus ei vähene ja mõned näitajad nagu mulla orgaanika on tõusnud 1,4 protsendi pealt 4,1 peale,” väitis ta, lisades, et enamik inimesi ei pea seda võimalikuks.

Essi hinnangul on põhjuseks see, et ristikut ei kasvatata ainult sisse küntavaks haljasväetiseks, vaid ka seemneks. “Kui ristik saab seemne valmis, siis on sellel mullale hoopis teistsugune mõju,” rääkis ta tulemustest, mis on leidnud kinnitust ka mujal maailmas.

Mulla elustamise puhul on võtmeroll vahekultuuridel, mida hakatakse järjest rohkem kasvatama. Eestis kasvatatakse põhiliselt monokultuurina liblikõielisi, kuid mujal maailmas eri liikide segu. See väga dekoratiivne, eriti kui päevalilled hakkavad õitsema, aga eelkõige on see mulla seisukohalt palju mõjusam.



MULLUNE SAAK

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi 2012. aasta mahekatse tulemused

Oder

Mahekatse sortide keskmine terasaak oli 6180, tavakatses 6830 kg/ha (vahe 10%). Mahekatses olid parema terasaagiga Jõgeva
uus sort ‘Maali’ (7410 kg/ha), Saksa sort ‘Wiebke’ (7400 kg/ha),
Soome sort ‘Inari’ (7150 kg/ha) ja Suurbritannia sort ‘Publican’ (7080 kg/ha). ‘Maali’ paistab silma suure 1000 tera massi, kõrge mahumassi ja proteiinisisalduse poolest. Lehelaiksustesse (ääris-, võrk-, pruunlaiksusesse) ja jahukastesse nakatus mõõdukalt.

Kaer

Tingituna kaera kasvuks soodsast ilmastikust ja heast eelviljast (punane ristik) oli kaerasortide keskmine terasaak mahekatses 5530 kg/ha (tavatingimustes 5980 kg/ha). Suurema terasaagiga olid sordid ’Espresso’, uus Jõgeva SAI sort ’Kalle’, ’Ringsaker’ ja ’Flämingsprofi’. Niiskest ilmastikust tingituna nakatusid kaerasordid keskmisest rohkem pruunlaiksusse, kroonroostet esines vähem.

Suvinisu, -tritik ja -spelta

Moodustus kõrge saak, ent vihmane koristusaeg, vähene suvine soojus ja päikesepaiste vähendas nisu kvaliteeti. Mahekatses olid saagikamad hilisemad sordid ‘Alora’, ‘Arabeska’ ja ‘Uffo’ ning aretis 373,1. Kõrgema proteiinisisaldusega olid sordid ‘Manu’, ‘Quarna’ ja ‘Mooni’.

Talinisu, -tritik ja -spelta

Mahekatses olnud talinisu sortide keskmine saak oli 6800 kg/ha, moodustades tavakatsest 88%. Talvekahjustusega probleeme
ei olnud. Vaatamata puhtimata seemne kasutamisele mahekatses,
ei esinenud seal tavakatsega võrreldes rohkem taimehaigusi.
Mahekatse tulemuste põhjal võib kaht perspektiivset aretist
(LIA 0044 ja LIA 00134), mis on edukalt läbinud testi ja riiklikud majanduskatsed, soovitada kasvatada ka mahetingimuses
kui suure saagipotentsiaaliga sorte.

Talirukis

Külmakahjustusi katses ei olnud, lumiseent esines keskmiselt. Saagikus oli nii sortidel kui ka aretistel hea. Taimehaigusi oli katses alla keskmise ja taimehaigused saagi ning kvaliteedi kujunemisele mõju ei avaldanud. Mahetingimustes näitasid paremaid tulemusi sort ’Elvi’ ja ‘Sangaste’ ning ‘Tulvi’ ja ’Elvi’ baasil loodud aretised.

Talirüps

Mahetingimustes jäi talirüpsi saagitase 29% võrra väiksemaks kui tavatingimustes. Seemnete toorõlisisaldused olid tavatingimustes kõrgemad. Toorproteiini- ja glükosinolaatidesisaldus seemnetes olid mahetingimustes kõrgemad kui tavatingimustes. 2012. a katsetulemuste põhjal osutus mahetingimustes kasvatamiseks sobivamaks aretis J01-11403.

Allikas: Jõgeva SAI



KOMMENTAAR

TAUNO TATTAR

Tammistu Agro OÜ

Meil on 1300 ha, millest pool on teravilja ja rüpsi ning teine pool ristiku all. Rukki puhul oleme läinud sordi ‘Vambo’ peale. See on haiguskindel ja aastate keskmine saagikus 2,5 t/ha. ‘Sangaste’ jääb samasse klassi, aga möödunud aasta näitas, et kui ilm on tuuline, siis lamandub. Samas annab ‘Sangaste’ võib-olla 200 kg enamsaaki. Nisu pole me toiduviljaks kasvatanud, kuna kleepvalk jääb madalaks. Tänapäevased sordid tahavad väetist saada. Sel aastal tahaks külvata ja proovida õlikanepi kasvatamist.

RUBERT SALUOKS

OÜ Viljatootja

Harime mahedalt 1200 hektarit Tartu- ja Põlvamaa piiril. Kõige suurem valikukoht on külvikord. Kui näiteks ristik oli kaera eelviljaks, saime 1,4 tonni enamsaaki võrreldes sellega, kui eelviljaks oli rukis.

Talirüps, rukis ja kaer sobivad hästi mahetootmisesse ja saavad umbrohtudega hakkama. Oleme kasutanud kündi üks kord kuue aasta jooksul ristikut üles võttes. Kasutame minimeeritud harimist ja randaal on põhiline tööriist.