Möödunud sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel oli sigadega üpris kitsas. Sigade arvu on kasvatanud soojem kliima. Siga elab meil oma areaali põhjapiiril. Kui lund on väga palju, siis ei pruugi ta hakkama saada. Teiseks veavad jahimehed metsa palju lisasööta. Vahur Sepa hinnangul on sigade söötmisega ilmselgelt liiale mindud. Tema sõnul peaks söötmise eesmärgiks olema aidata loomadel raske aeg üle elada. Kui me veame aga sigadele tonnide kaupa vilja ja kartulit, siis osa metsseakarju ainult sellest toituvadki.

Sepa sõnul muudavad metssead ka meie taimestikku.

Mõnikümmend aastat tagasi oli köömen levinud taim, igalt poolt sai seda korjata. Praeguseks on ta loodusest kadunud, sest köömne juured on sigade lemmiktoit. Vanades talukohtades on köömneid kasvatatud, mõnes metsakülas kasvatatakse ka praegu. Kui üks tema tuttav kauge metsaküla elanik läks mõneks ajaks haiglasse, pöörasid sead tema koduhoovi pahupidi, sest seal kasvas kõvasti köömneid.

Samuti söövad sead ära kõik käpaliste sibulad, nad oskavad neid väga osavalt leida. Sepp on näinud, kuidas käokeel õitseb küll edasi, aga siga on tema sibula juba nahka pistnud.