Mis hakkab asendama marutaudi?
Euroopa maades, kus ulukeid on marutaudi vastu suu kaudu vaktsineeritud, on rebaste arvukus tõusnud. Muutunud on ka nende käitumine. Üha sagedamini kohtab neid ja nende koopaid väljaspool metsa.
Kui üks populatsiooni kasvu kontrolliv tegur kaob või kaotatakse, saavad võimaluse teised. Marutaud on olnud üks peamisi rebase ja ka kährikkoera arvukuse reguleerija, kuid viiruse taandumisega võib hakata nende arvukust piirama mingi teine haigus.
Tõenäoliselt on selleks kärntõbi, nende loomade teine sagedamini esinev haigus. Kärntõbe loomadel ja sügelisi inimestel tekitavad süüdiklesta (Sarcoptes scabei) eri vormid.
Võimalik kärntõbi
Rebaste kärntõve tekitaja süüdiklest on Euroopas rebaste populatsioonides kõrge esinemissagedusega parasiit. Nakkusel võivad olla dramaatilised tagajärjed. Näiteks registreeriti 1975. aastal Rootsis haigus esmakordselt ning üsna pea vähenes rebaste arv üle 70%.
Nakatunud loomad elavad looduses keskmiselt 90 päeva. Lisaks karvkatte väljalangemisele ja nahakahjustustele kannatavad nad alatoitumuse all. Oletatakse, et haigestunud loomad kaotavad söögiisu.
Rebase mõju saakloomade populatsioonidele on tema kõrge arvukuse korral märkimisväärne - ta hoiab saakloomade asurkondade tiheduse madalal ning mõjutab uruhiirte, jäneste ja ulukkanaliste arvukuse tsüklilisust. Saakloomade arvukus kasvas, kui rebased vaevlesid kärntõves, aga kui rebased kosusid, langes saakloomade arvukus taas endisele tasemele.
Katsed on näidanud, et rebaste süüdiklestast nakatuvad ka koerad, kel tekkisid nn ebasügelised. Samuti hakkavad need lestad külge huntidele. Rootsis tehtud uuringuga leiti, et hundid said nakkuse rebaseid murdes. Kuna inimene on vastuvõtlik koera süüdiklestadele, on ta tõenäoliselt vastuvõtlik ka rebase süüdiklestadele.
Teised viirushaigused
Samuti võib juhtuda, et laastavat võidukäiku alustavad rebaste ja kährikute populatsioonides hoopis teised viirushaigused, nagu parvo- või adenoviirused ning koerte katkuviirus. Viimasele on vastuvõtlikud peale koera ka rebane, kährik, hunt ja kärplased. Nakatunud rebaseid on tuvastatud enam inim-
asulate lähistel, mis viitab, et nakkusallikaks on koer.
Parvo- ja adenoviirusedki on levinud kogu maailmas, haigusjuhtumid on seni olnud juhuslikud. Parvoviirusega nakatunud rebaseid on samuti kohatud sagedamini asulate lähedal, kuid tõendeid pole, kas rebased nakatavad sellega ka koeri ja vastupidi.
Rebane ja kährikkoer on peamised keeritsussi (Trichinella spp) säilitajad ja levitajad looduses. Inimese haigestumisel trihhinelloosi on enamasti nakkusallikateks selle ümarussi vastsetega saastunud mets- ja kodusealiha. Aga ka toored või vähe küpsetatud hõrgutised karu-, ilvese-, mägra-, hobuse- ja koeralihast ei pruugi olla ohutud.
Paelussid
Nii ehhinokokk-paeluss (Echinococcus granulosus) kui alveokokk-paeluss (E. multilocularis) on inimesele ohtlikud liigid, kelle levimises on suur tähtsus rebasel ja kährikkoeral. Paelusside elutsüklisse on haaratud lõpp-peremehed (kiskjad) ning vaheperemehed (rohusööjad loomad ja inimene).
Täiskasvanud ussid oma lõpp-peremehele erilist kahju ei tekita, küll aga vaheperemeestele, kes nakatuvad ussimune alla neelates. Vastsepõied arenevad kopsudes ja maksas, harvem ajus.
Alveokokk-paelussi vaheperemehed on peamiselt närilised ja jänesed, ehhinokokk-paelussi puhul uluksõralised, kodusead, veised, lambad (ka inimene). Inimesele on nakkusallikaks koer, samuti parasiidi munadega saastunud metsamarjad. Paksukestalised munad on väliskeskkonnas väga vastupidavad - soodsates tingimustes elujõulised kuni aasta.
Mõlemat paelussiliiki on Eestis registreeritud, täiskasvanud alveokokke on leitud rebaselt ja ehhinokokke hundilt, vastsetest on vaid ehhinokokk-põisi leitud põdralt.
Ainuüksi küttimisega ei suuda inimene nende loomade arvukust ohjata, mistõttu on tähtis tunda ka eri haigustekitajate otsest ja kaudset mõju. Milline paljudest haigustest saab rebase ja kährikkoera asurkondades valdavaks, näitab aga aeg.
* Kirjutis on koostatud paljude teadusartiklite põhjal.