Mullikas Mial pole aega magada
Silo ja hein. Hein ja silo. Tüütab ära. Küll on hea, et lõpuks läks karjamaa roheliseks - saab värsket. Suur osa mu päevast kulubki söömisele ja mäletsemisele. Aga meil, süsimustadel aberdiin-anguse tõugu lihaveistel on ka see eelis, et saame vabalt karjamaal ringi uidata, nuusutada tuult ja pikutada kevadpäikese paistel.
Piimalehmade elu on hoopis igavam. Kogu aasta on nad oma uues vabapidamislaudas, söövad nii suvel kui talvel ühesugust toitu ja lasevad ennast mitu korda päevas lüpsta.
Noored lehmad igatsevad kindlasti karjamaale kepsutama, aga vanematele on hakanud igapäevane rutiinne elu meeldima, nii et vabatahtlikult nad õue ei lähekski.
Tegelikult on väljas ringi joosta kõige parem kevadel ja sügisel, kui sooja on 16 kraadi ringis. Talvine külm ei tee meile midagi, meeldib isegi rohkem kui suvine palavus. Kesksuvel otsime musta nahka kütva päikese eest varju puude alt. Ma ei taha mõeldagi, missugust palavust tuleb taluda lõunamaades elavatel veistel.
Lehmad käivad iga päev duši all
Näiteks araabia maades lüpsavad lehmad palju, kuna neid söödetakse kontsentreeritud söötadega, sest karjamaid seal ei ole. Kõige suuremaks probleemiks on aga palavus, sest kuumaga loomad ei indle ja seetõttu ei saa vasikaid. Sellistesse soojadesse maadesse tuleb tiined mullikad mujalt sisse tuua. Eestistki viidi alles hiljuti kari mullikaid Maltale.
Ameerikas Kalifornias on suured piimafarmid ja lehmade piimaand on siinsetega võrreldes palju suurem. Laudad on aga mõeldud pigem päikese ja palavuse eest kaitsmiseks - ventilaatorid töötavad sealsetes katusealustes pea ööpäev läbi ja enne lüpsile minekut saavad lehmad jahutavat dušši.
Pole ka ime, et olemine läheb hirmus palavaks, kui su kõhus on 80 kilo jagu käärivat massi ja kui eraldad igas tunnis üle kilovati soojust nagu mõni ahi.
Seetõttu on suvine äikesetorm koos vihmasajuga vahelduseks väga nauditav. Eriti vinge tormiga koguneme karjamaal troppi, vasikad ja mullikad on keskel ning täiskasvanud ümberringi. Erinevalt hobustest keerame meie nina tuule poole ja võime niimoodi koos olles igasugu raju taluda.
Emad hoiavad väga oma lapsukesi. Tavaliselt läheb lehm enne poegimist karjast eemale ja otsib endale rahuliku varjulise paiga, kus pisike ilmale tuua. Paariks päevaks jääb vasikas varju ja ema käib teda söömisesse pause tehes 20-24 korda ööpäevas imetamas.
Lüpsilehmade vasikatest on täitsa kahju - nemad eraldatakse oma emast kohe pärast sündi, nii et tugevat ema-lapse sidet ei jõua tekkida. Ja piima saavad nad ka vaid 2-3 korda päevas, aga siis suurema portsu
korraga.
Mõnepäevane vasikas kõmbib juba ema kannul, kuid ei ole muust maailmast eriti huvitatud. Mõnenädalaselt tuleb aga mängulust sisse ja ka uudishimu hakkab kasvama.
Eelistame sisemaailmas elada
Meie lihaveiste karjas on paari nädala kuni paari kuu vanused vasikad "lasteaias", kus nad saavad mõne täiskasvanu valve all mängida ja kepsutada. Samal ajal on emmedel vaba voli ringi jalutada ja omi asju ajada.
Vasikate lasteaias tekivad ka lähemad sõbrad - üheealised moodustavad paari-kolmekaupa südamesõprade grupi, kes on rohkem koos.
Uudishimu kasvab koos vanusega ja saavutab haripunkti mullikaeas. Jälgime huviga kõike uut. Ja kui peremees tuleb karjaaia poste kontrollima, käin tal järel ja üritan vahel keelega üle püksitagumiku tõmmata.
Vanemaks saades hakkab huvi maailma vastu kahanema ja eakad loomad eelistavad enamiku ajast elada oma sisemaailmas - mäletsedes ja noorusaja mälestusi heietades.
Nad tahavad stabiilsust, et oleks kindel söögi- ja magamiskoht. Kusjuures magaval lehmal teeb kõrv iga kahe minuti järel tiiru, nagu lokaator.
Härjavõitluseks sobib ka kollane rätik
Pull on džentelmen, kes võtab väga tõsiselt oma kohustust karja eest hoolitseda ja lehmi-vasikaid kaitsta. Seda on inimesed ära kasutanud näiteks härjavõitluse juures.
Tegelikult on härg (õigupoolest küll pull) väga tõsine vastane, kui oleks tegu võrdsete võitlusega. Inimesed on aga omakasupüüdlikult aretanud võitlusloomi pidevalt nõrgemaks ja väiksema kaalu suunas.
Kui härg lastakse võitlusareenile lahti, siis ta ei pruugi olla kuri. Aga ta on väga häiritud sellest, et on üksi, sest veis on ikkagi kariloom ja tahaks olla karjas.
Tavaliselt hoitakse teda enne pimedas ja areenile joostes lastakse päikesel silma paista, nii et ta läheks endast välja ja käituks nagu poolpime.
Punase rätiku poole tormab ta pigem seetõttu, et see on pärast valguse poolt pimestamist ainuke asi, mida ta näeb.
Härjavõitluse rätik ei pea olema punane, võib olla ka näiteks erekollane ja mõju oleks samasugune.
HILLAR PULK
piisonifarmi omanik
Veised on enamasti rahulikud ja lähevad väga harva endast välja. Igal loomal on animaloteraapias oma mõju inimesele, veiseid kasutatakse närviliste inimeste maharahustamiseks.
Inimesele kandub nende hulgas olles üle veistest õhkuv rahu. Sellest, kuidas lehm mäletseb ja laseb silma vidukile, on näha, et ta naudib elu.
Veised on väga targad. Meie vanas lõaspidamisega laudas oli üks ilusate suurte sarvedega lehm, kes õppis ära enda ketist lahti päästmise. Pidevalt leidsime ta lauta mööda uitamast ja natuke pärast kinni panemist oli ta jälle vaba.
Salaja teda jälgides selgus, et lehm võttis ketiotsa kenasti sarve otsa ja tõstis üle konksu, mis ketti kinni hoidis. Seejärel sidusime keti nii kinni, et ta ei saanud seda üle tõsta.
Lehm nägi kõvasti vaeva enda vabastamisega, aga see ei õnnestunud ka pika pusimise peale. Pärast lootuse kaotamist küünitas ta naaberlehma poole ja vabastas selle ketist.
