Mees on laenuga ehitanud kitsedele ja veistele moodsa laudakompleksi ning soetanud investeeringutoetuse abil vajaliku söödavarumistehnika.

Uus sarvedeta kari

Farmi jahutite ruumis seisab kaks jahutit – suurem lehma- ja väiksem kitsepiima jaoks. Noor peremees selgitab, et peagi tuleb kitsepiima tarvis veel teinegi jahuti. Ta teab, kuidas toota puhast ja maitsvat kitsepiima.

Praegu lüpstakse Konju Mõisa Talu farmis 40 kitse, aga läinud nädalal saabus juurde 60 tõupuhast nudi piimakitse. Need Lätist soetatud loomad on Šveitsi päritolu saaneni tõugu kitsed, kelle piim sobib nii toorpiimana joomiseks kui juustu ja kohupiima valmistamiseks. Leedust sai ostetud ka sokk, kes jõuab uude koju isaslooma kohust täitma veel sellel kuul.

“Eestist on puhtatõulisi kitsi väga raske saada, pealegi ei tahtnud ma hakata tavalisi kodukitsi veterinaarsetel kaalutlustel eri kohtadest ükshaaval ostma,” selgitab Martin Repinski, kelle uued esmapoeginud piimaandjad pärinevad lõunanaabrite mahekarjast. Peremehe sõnul maksis üks kits keskeltläbi 250 eurot.

Noormehel on kindel soov hakata karja suurendama nii kiiresti kui võimalik. Värskelt renoveeritud farmis on ruumi 250 kitsele ja neid lüpstakse DeLavali kitselüpsiplatsil.

Kitsed käivad lüpsil kaks korda päevas. Praegu annavad loomad umbes kaks liitrit piima päevas, kuid Martin Repinski loodab, et puhtatõuliste piimakitsede päevane väljalüps hakkab olema umbes kaks korda suurem, ent kogusest olulisemaks peab ta kvaliteeti.

Kinnipeetavad abiks

Ettevõttes töötab peale noortaluniku ja tema ema veel kolm inimest. Et augusti alguseks saaks rohumaadel tööd tehtud, tuleb suvel palgata lisajõudu. Abijõudu võimaldab ka Viru vangla kinnipeetavate rakendamine.

“Algul kahtlesin, kas söandan kinnipeetavaid tööle võtta, aga kogemus on näidanud, et nendest on abi rohkemgi kui muidu juhutöölistest,” tõdeb noormees, lisades, et ilma palgalisteta oleks igapäevatöö kõrvalt ettevõtet raske arendada.

Seni on tegeldud ennekõike piima otseturustamisega, edaspidi plaanib Repinski müüa osa toodangust juustuna. Kitsepiimast juustu valmistamisega on ta käinud tutvumas Austrias. Talumeierei tarvis on seatud farmis sisse eraldi ruum, kust on puudu vaid juustukatel. “Enda tarbeks oleme kohupiima ja juustu teinud, aga vaja on kvaliteet ühtlaseks saada,” räägib noor ettevõtja.

Selle nädala lõpuks on tellitud ettevõttesse 0,33-, 0,5- ja 1-liitrised plastpudelid. Taotlus on antud piima müümiseks autost, selle tarvis on autogi nõuetele vastavaks ümber kohal­datud.
“Olen rääkinud ümbruskonna ettevõtjatega, kes on huvitatud juustumüügist oma asutustes ja restoranides, ka lasteaiad on nõus proovima,” toob kitsekasvataja näiteid uutest müügivõimalustest.
Selleks et tuua kokku tootjad ja tarbijad, on Ida-Virumaal käivitatud toiduvõrgustiku projekt Virutoit.ee, mille kaudu on loodud kontakt ka Selveri esindajatega.

Repinski usub, et peagi jõuab tema farmi toodang piirkonna Selveritesse. Tema hinnangul jääb ta pudelis kitsepiima liitrihind jaekaubanduses kolme euro piiridesse.

“Ajalooliselt on see tööstuslik piirkond, keskkond reostunud ja lastel on palju allergiat,” selgitab mees, miks tema peres otsustati kitsi pidama hakata. “Kui Kohtla-Järvelt maale kolisime, oli õel tugev allergia. Olime kuulnud, et kitsepiim aitab, ja aitaski – õde sai poole aastaga haigusest vabaks.”

Kitsekasvatus aitas välja

Kohtla-Järvelt Kuremäe kanti kolis viielapseline pere 1999. aastal, kui vanemad jäid tööta ja perele hakkasid kaela kogunema võlad. Otsiti uusi võimalusi äraelamiseks ja otsustati talupidamise kasuks. Kits oli talu esimene loom, hiljem soetati ka lehmad.

Martin Repinski meenutab, et pärast Jõhvi ametikooli lõpetamist läks ta Saksamaale keevitajaks, kus teenis korralikku palka. “Hakkasin mõtlema, et kui saan kord 40 aastat vanaks, on mul küll hea töö, maja ja auto, aga midagi jääb ikka saavutamata,” põhjendab ta Eestisse tagasi tulekut. “Tahtsin tegelda oma äriga, saavutada edu ja tunnustust oma ettevõtmistega. Teadsin, et kitsepiima tootmine on Eestis täitmata nišš.”

Noormehe hinnangul ostetakse Eestis kitsepiima vähe, sest inimestel puudub harjumus tarbida ja Eestist on seda raske leida. “See piim on heade maitse- ja lõhnaomadustega, kui seda korralikult toota.”
Leidnud Toila vallas farmi, millest olid järel vaid 300 aasta vanused mõisaaegsed seinad ja korralik vundament, hakkas ta otsima võimalusi oma farmi rajamiseks ja pangalaenu saamiseks. Noormehel võis küll hea äriplaan olla, aga selle elluviimist takistas pankade usaldamatus 18aastasele otseturustajale laenu anda.

Praeguse kitse- ja veisefarmi projekt valmis kaks aastat tagasi ning lõpuks leidus ka pank, kes noormehele vastu tuli. Eelmisel kevadel taotles ta PRIAst toetust tehnika soetamiseks. Farmi söödaga varustamiseks oli vaja niidukit, kaarutit, pressi ja kile­tajat.
Osaliselt selleks, et 40 000 euro suurust noortaluniku toetust saada, asus ta Olustvere tehnika- ja maamajanduskooli kaugõppesse põllumajandust õppima. “Sain seal palju teadmisi ja hea eesti keele praktika,” kiidab ta.


Kitsekasvatajad pürivad kaardile

- Riigikogu maaelukomisjon arutas 17. jaanuaril Eesti kitsekasvatuse probleeme. Kitsekasvatajaid esindasid Mare ja Rein Kotšin Lääne-Virumaalt ning Aadi ja Alvar Liibert Pärnumaalt.

- Kitsekasvatajate esindajad andsid komisjonile ülevaate Eesti kitsekasvatusest, tutvustasid kitsepiima eeliseid ning selgitasid, miks sobib kitsekasvatus eelkõige noortele ja eakatele talupidajatele.

- Kitsekasvatajate mure on eelkõige toetused. Komisjon leidis, et järgmise eelarveperioodi kavandamisel võiks kaaluda ka Eesti kitsekasvatuse toetamist.

- Komisjon otsustas teha põllumajandusministrile ettepaneku kaasata kitsekasvatajate esindaja PMANi, mille kaudu saaksid kitsekasvatajad osaleda järgmise finantsperioodi toetusskeemide ja eelarve läbirääkimistel.

- Praegu on loomisel Eesti kitsekasvatajate katusorganisatsioon.



KOMMENTAAR

HELIR-VALDOR SEEDER

põllu­majandus-minister

Konju mõisa talu kitsekasvatus on unikaalne ja põnev ettevõtmine. See on hea näide, kuidas saab maal väikeettevõtja oma niši leida ja ettevõtmist arendada. See on ka hea maamajanduse mitmekesistamise näide.

Toetuse saamiseks peavad kitsekasvatajad kõigepealt organiseeruma, et nende huvidel oleks eestseisja. Sel eelarveperioodil ei ole kitsetoetust Eestis ette nähtud, sest Euroopa Liiduga liitumisel polnud siin kuigi palju kitsi. Nüüdseks on kitsede arv suurenenud ja järgmiseks eelarveperioodiks esitame Euroopa Komisjonile taotluse, et loomakasvatuse otsetoetust saaksid ka kitsekasvatajad.