Nii algasid mäletatavasti Oskar Lutsu “Suves” Jorh Aadniel Kiire õpipoisipäevad Joosep Tootsi juures Ülesoo talus.

Põllumajanduse teooriat ja praktikat tuli reedel tunda ka 14 noormehel ja ühel neiul, kes hakkasid oma oskusi võrdlema.

Mis on GMO?

Kuigi võistlus on mõeldud kõikidele koolidele, kus õpitakse põllumajandust ning oodatud on ka noortalunikud, osales tänavu vaid neli kutsekooli: Järvamaa, Olustvere, Põltsamaa ja Vana-Antsla.

Mida mõõdetakse tahhomeetriga? Mitme kuu sõnniku peab mahutama sõnnikuhoidla? Mis on GMO? Mis aastal ühines Eesti Euroopa Liiduga?

See on valik küsimusi põllumajandusministeeriumi koostatud testist. Iga vastus annab pool punkti. Kõige targemad on ja võrdselt 8 punkti koguvad Aivo Lifländer Järvamaa KHKst, Aivi-Õnne Annimäe Põltsamaa ametikoolist ning Alo Grenaman Olustvere TMKst.

Aivoga kohtume seemnete määramise ukse taga. “Kehvasti läks,” ütleb noormees. “Tundsin ära tilli, tomati, aedoa, redise… aga mis on rediseseemne sarnane, kuid suurem?”

Tegelikult ei läinud kehvasti: kümnest Jõgeva SAI poolt välja pandud seemnest määras ta õigesti kaheksa. Sama hea tulemuse saab vaid paar konkurenti, teiste punktid on kehvemad.

Aivo kodu on Järvamaal Piiumetsas ja tema isa töötab Väätsa osaühingus. Poiss ise teeks kõige parema meelga tulevikus oma teraviljakasvatustalu, ent on nõus ka palgatööga.

Margapuud tunnevad kõik

Vanade talutööriistade määramine on 17aastastele noortele paras pähkel. Kõige kehvem tulemus on väärt 1 punkti. Selle saab võistleja margapuu eest, mille tundsid ära absoluutselt kõik.

Parajasti üritab vanu tööriistu määrata ainus võistlusel osalev tütarlaps Aivi-Õnne Annimäe. Tüdruku kodutalu asub Kadrina lähedal. Kreegimäe talus peetakse 50pealist piimakarja ning 75 lihaveist. Tüdruk ütleb, et talle meeldivad rohkem loomad, kuid teha tuleb ka traktoritöid.

“Vaata rahulikult ja kasuta loogikat,” annab tööriistu uurivale neiule nõu esemed võistlustele toonud Kurgja talumuuseumi osakonnajuhataja Pille Kuurme. Jah, paar asja annab loogikaga paika panna küll. Näiteks on vaalikurikas ja vaalikaigas ainsad paaris tööriistad. Kuigi Kesk-Eestis öeldakse vaalimise asemel triikimine.

“Eelmisel aastal lasksime määrata nimetuse või öelda, milleks eset kasutati,” selgitab Kuurme. “Siis tuli väga palju proteste — ühes kohas on asjadel üks, teises kohas teine nimetus. Tänavu võtsime etnograafiasõnastiku abiks.”

Ta lisab, et ega palju kaasaskantavaid tööriistu muuseumi kogudest leida polegi. Kui saaks suured asjad kaasa tuua, oleks valikut rohkem.

Siin julgeme meiegi fotograafiga oma teadmised kokku panna ja kogume kaheksa punkti kümnest. Meist on targemad kolm JKHK poissi, nende hulgas taas Aivo Lifländer.

“Kaks nädalat enne võistlusi õppisin ja treenisin,” tunnistab noormees.

Õpetaja parandab kiike

Õppimise ja treenimise tulemus on näha traktorialadel, kus Aivo kogub 19,5 punkti 20 võimalikust. Traktorialad on tugevad kõikidel võistlejatel. Maksimumpunktid saab vigursõidu ja haagisega sõidu peale kokku Põltsamaa ametikooli poiss Tõnis Raabe.

“Lähen kiike parandama,” ütleb kohtunik ja JKHK põllumajanduseriala õpetaja Vello Vilu, näidates peotäit suuri naelu.

Kiik pole mitte tavaline kiik, vaid traktori vigursõidu element. Palkide külge on löödud kaks lauda, võistleja peab traktoriga nende peale sõitma ja suutma tasakaalu säilitada. Kusjuures peaaegu kõik noored saavad sellega hakkama.

Järgnevad kaks tänapäeva mehhaniseeritud põllumajandust arvestades küsitava väärtusega ala — käsisaega puusaagimine ja aja peale kartulinoppimine.

“Sõu pärast võivad need alad olla küll,” leiab Aivi, kes paneb poistele kartulikorvi täitmisega aja ette. Korvitäie kartuleid, mis on laiali visatud ruutmeetri peale, korjab ta kokku ajaga veidi üle minuti. Ja jätab, nii nagu vaja, maha viis punapeeti, mis võistluse huvitavamaks muutmiseks samuti kartulite hulka segatud.

Kelle pakkumine on parim?

Loomi mõõdetakse JKHK uue, mõne aasta eest valminud lauda juures. Spetsiaalse mõõdulindiga tuleb määrata kolme lehma kaal.

Et õige tulemus saada, peab lindi tõmbama ümber lehma keha abaluude tagant. Lint peab olema sirge, mitte viltu ega keerdus. Ja lehmgi peab seisma sirgelt, sest kui ta on küürus või pöörab pead, muudab see mõõtmistulemust.

“Panin mullu selle ala kinni!” on Aivi-Õnne Annimäe optimistlik. “Ehk õnnestub sel aastal ka!”

Tüdruk läheneb julgelt loomadele, paneb mõõdulindid kähku ümber ja hõikab: “531, 499, 588!” Kui mõõtmisjärg jõuab tema koolikaaslase Tõnis Raabe kätte, on Aivil tallegi nõu anda. “531, 525, 638,” teeb noormees oma pakkumise.

Kas on tehnika üks või võtab Tõnis Aive käest hästi õppust, kuid mõlemad saavad kirja 7,5 punkti. See on selle ala kolmas tulemus.

Tõde selgub siis, kui kontrollmõõtmise sooritavad asjatundjad: kohtunikud Mirja-Mai Urve ja Leo Meltsas. Nende kokkuleppel kaalub esimene lehm 540, teine 530 ja kolmas 600 kilo. Noortele lubatakse eksimisvõimalust 10 kilo.

Viimane võistlus?

Aastaid peeti noortalunike võistlust koos põllumajandustehnika näitusega Agri. Tänavu kolis Agri Väänasse, kuid noortalunike võistlused jäid Säreverre, kuna need on algusest peale olnud Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldada.

“Pooled võistlusalad on samad, pooled vahetunud,” teab kõik aastad võistlusega seotud olnud Vello Vilu, kes on vähese osavõtjate hulga üle nördinud. “Maaülikool pani ennast kirja, kuid ei tulnud; Kehtna jäi kõrvale; üldse pole noortalunikke,” ütleb ta ja meenutab, et algaastatel oli võistlemas neli-viis noortalunikku. “Põhimõtteliselt on noorte põllumeeste kutsevõistlus vajalik,” on Vilu veendunud.

Sest, nagu ütles Raja Teele “Suves”: “Kodumaale on väga vaja haritud jõudusid, see on: haritud põllumehi.”

Noortalunike võistlus
- Test.
- Arvuti.
- Seemnete tundmine.
- Vanade tööriistade tundmine.
- Põllu suuruse määramine sammudega.
- Palgi saagimine käsisaega.
- Kartulite noppimine.
- Traktori täpsussõit.
- Põllutööriistade haakimine.n Veiste eluskaalu määramine.

SANDER KANNEL
parim noortalunik aastal 2002

Käisin paar aastat võistlemas noortalunikuna ja õnnestus ka häid kohti saada. Auhinnaks teenitud trimmer töötab siiani. Näiteks maa mõõtmist sammude ja valemitega, mis on üks võistlusalasid, olen ka kodutalus kasutanud.
See, et järjest vähem näeb kooliõpilaste kõrval võistlemas talunikke, on loomulik, kuna see on põllumeestele kiire aeg. Seda, et noortalunik koolilaste kõrval võistelda kardab, ma ei usu. Näiteks testi teeks praktik paremini ära.
Noortalunike võistluse mõte on hea, kuid võistlusalad võiksid mingil määrala areneda.

HEINO LAIAPEA
agronoomide kutsevõistluse korraldaja

Noortalunike võistluste korraldajad võtsid snitti agronoomide kutsevõistlustest.
Algul oli agronoomidel neli ala. Hiljem lisandus põllumajandusalasid ning võistlus muutus laiemaks. Oli seemnete tundmine, heintaimede ja umbrohtude tundmine, külvisenormi määramine, väetiste tundmine, taimehaiguste ja
-kahjurite tundmine. 
Loteriialadeks kujunesid maamõõtmine sammuga ja koti raskuse määramine, mis võeti ka noortalunike võistluse kavva. Pärast osalemist ühel noortalunike võistlusel tegin ettepanekuid juhendi muutmiseks, kuid nendega ei arvestatud.