Nõudlus maatõugu veiste piimast valmistatud toodete järele aitaks tõugu säilitada
Uuringus osales 10 riiki, uuriti 15 erineva kohaliku ohustatud veisetõu pidaja arvamusi.
Eestis vastas küsimustikule kas telefoni või e-kirja teel 30 loomaomanikku, 5 endist loomaomanikku, kes on hiljuti loomapidamise lõpetanud ning 5 huvirühmade (riigiasutused, ülikool, ajakirjandus, aretusorganisatsioonid) esindajat. Loomaomanike osas oli peamiselt tegemist perefarmidega, kus välist tööjõudu kasutatakse minimaalselt.
30 farmist viies peetakse ainult eesti maatõugu veiseid, igas keskmiselt kuute lehma. Kõige olulisem roll maatõugu veistel oli piimatootmine, kuid mainiti ka rohumaade korrashoidu, lihatootmist, turismi, piimatoodete valmistamist ning sedagi, et maatõugu veised aitavad nende pidajal naabritest eristuda.
Peamise põhjusena, miks hakati just maatõugu veiseid pidama, nimetati selle tõu häid omadusi (30% vastanutest), ohustatud tõugu looma kasvatamise eest makstav toetus oli stiimulina viimaste hulgas (3,3%).
Küsimusele, kuidas muutub eesti maatõugu veiste arv nende karjas järgneva 5 aasta jooksul, vastas 50% vastanutest, et kari suureneb. Vaid 3,3 % teatas, et nad lõpetavad selle tõu pidamise.
Oma ettevõtlust seoses maatõuga pole arendanud enamik uuringus osalenuist, pidades seda majanduslikult põhjendamatuks. Samas tõdes 66,7% neist, et kui keegi hakkaks maakarja piimast valmistama mingit niššitoodet, lööksid nad kaasa.
Positiivseimate kogemustena maakarja kasvatamisel mainiti häid suhteid Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsiga, mittetalunikest naabrite tunnustust ning meedia väga positiivset suhtumist. Negatiivset kogemust polnud nimetata 50% vastanutest. Ülejäänud mainisid negatiivsena aga näiteks ebameeldivusi ametnikega (PRIA, VTA) suhtlemisel ning seda, et töötlejad keelduvad kokku ostmast väikeseid piimakoguseid.
Eesti maatõu populaarsus loomakasvatajate hulgas on viimastel aastatel järk-järgult kasvanud. Sellele on vastanute arvates muu hulgas kaasa aidanud asjaolu, et tõugu on hästi propageeritud, tarbijad on hakanud kohalikku ja puhast toitu väärtustama ning piima kvaliteeti hindama. Senisest enam oodatakse tarbijatelt siiski nõudlust just maakarja piimast valmistatud toodete järele, kohaliku toodangu väärtustamist ning suuremat teadlikkust ohustatud tõugudest.
Eesti maatõugu veiste tugevuseks nimetati head tervist, nudipäisust, pikaealisust, piima kõrget rasva-, valgu- ja laktoosisisaldust. Sedagi hinnatakse, et maakarja veis on kultuuriväärtus ning sobilik just väikestesse farmidesse ja vanemate inimeste jaoks. Tõu nõrkustena nimetati muu hulgas madalat toodangut ning pullide vähesust.
Käesoleva aasta lõpul viiakse neljas Euroopa riigis (Itaalias, Hollandis, Hispaanias ja Eestis) läbi ühe kohaliku veisetõu majanduslikkuse uuring, mille käigus küsitletakse 200 inimest piirkonnast, kus tõugu kasvatatakse, ning ka kahes linnas.
Jõudluskontrolli Keskuse andmetel osaleb jõudluskontrollis 521 eesti maatõugu lehma, neist enamus (63,7%) annab piima ettevõtetes, kus on 1-2 maatõugu lehma. Vaid 10 jõudluskontrollis osalevat ettevõtet peavad enam kui kümmet seda tõugu lehma.
Eesti maatõugu veis on eesti rahva kultuuripärand. Eelmistel sajanditel oli see valdav veisetõug Eesti- ja Liivimaal. Eestlane on pidanud maakarja, sest maatõugu veis on olnud siinsetes karmides tingimustes kõige vastupidavam. Tema sihipärase aretusega on tegeletud alates eelmise sajandi algusest. Enne Teist maailmasõda oli Eesti taludes 20 000 maakarja veist, kuid ajalookeeriste käigus on neid praegu järel kõigest pooleteise tuhande ümber. Nendest alla poole tuhande on tõupuhtad põlvnemisandmetega loomad. Väikese arvukuse tõttu kuulub ta ohustatud tõugude hulka.
Uuringu tulemustest kirjutab prof Haldja Viinalass pikema artikli ajakirja Tõuloomakasvatus käesoleva aasta viimasesse numrbisse.
