Paelussi suhtes tuleb olla valvas, kuid paanikaks pole põhjust

 (8)
Paelussi suhtes tuleb olla valvas, kuid paanikaks pole põhjust
Foto: Ingmar Muusikus

Eile kirjutas Delfi.ee, et soomlased kardavad üle jää Eestis Soome läinud rebaseid, kes kannavad eluohtlikku alveokokk-paelussi (lad k Echinoccus multilocularis). Ajakiri Eesti Jahimees uuris, kellega on tegemist ning kas kartuseks on põhjust.

Küsimustele vastab Veterinaar- ja Toiduameti spetsialist Helen Prommik, kelle selgitusel on tegemist on ühe paelussiga nende parasiitide rohkearvulisest perest.

Kas ka Eestis on seda tõbe diagnoositud? 

Eestis on Echinoccus multilocularist vähe uuritud. Veterinaar- ja Toiduameti teostatava zoonooside (otseselt või kaudselt loomulikul teel loomade ja inimeste vahel edasikanduv haigus või nakkus) seire raames uuritakse ehhinokokoosi ja selle tekitajaid põllumajandusloomadel. 2004. aastal avastati 3 positiivset juhtu sigadel ning 8 põdral (Echinococcus spp.); 2005. aastal samuti põtradel (2 juhtu) ning 2008. aastal ühel veisel (Echinococcus spp.).

Eestis on esimesena E. multilocularise esinemist koerlastel ja uluksõralistel uurinud Epp Moks oma doktoritöös (Epp Moks, „Echinococcus multilocularis ja E. granulosus Eestis: nende fülogenees ning esinemine koerlastel ja uluksõralistel“).

Tööst selgus, et 2003. aastal uuritud 17 rebasest viiel leiti E. multilocularis. Arvestades, et positiivsed rebased olid pärit Tartumaalt ja Hiiumaalt, võib eeldada, et parasiidi levikuala hõlmab tervet Eesti territooriumi.

Seotud lood:

Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi andmetel ei ole Eestis lemmikloomadel ehhinokokoosi viimastel aastatel diagnoositud.

Eestis on inimestel ehhinokokoosi diagnoositud üksikjuhtudel: 2000. a – 1, 2003. a – 1, 2007. a – 2 (üks juht oli sisse toodud Lõuna-Ameerikast), 2008. a – 1 (sisse toodud Ukrainast).

Kui sage või harv on see haigus mujal Euroopas?

Euroopa Liidus on E. multilocularist rebastel leitud peamiselt Kesk-Euroopa riikides (Saksamaa, Prantsusmaa, Šveits, Slovakkia, Luksemburg, Holland). Euroopa Toiduohutusameti viimase, 2008. aasta kokkuvõtva aruande andmetel (see käsitleb zoonooside, zoonoossete haigusetekitajate ja mikroobivastaste ravimite suhtes esineva resistentsuse arenguid ja allikaid ühenduses) on 2008. aastal rebastel E. multilocularist diagnoositud Saksamaal, Tšehhis, Prantsusmaal ja Norras. Koerte nakatumisest teatasid Saksamaa, Prantsusmaa ja Šveits.

Erinevate teadustööde käigus on rebastel E. multilocularist leitud paljudes Euroopa riikides. Euroopa Haiguse Ennetamise ja Kontrolli Keskuse andmetel on ehhinokokoos Euroopa Liidu liikmesriikide elanike hulgas harva esinev haigus (välja arvatud Bulgaarias).

Milline on prognoos, kui seda inimesel diagnoositakse? 

E. multilocularis põhjustab alveolaarset ehhinokokoosi. Inkubatsiooniperiood võib olla kuni 15 aastat ning tekkinud kliinilised tunnused ei ole konkreetselt seostatavad alveolaarse ehhinokokoosiga. Diagnoosimise ajaks võivad maksakahjustused ja organismis esialgse tsüsti lõhkemisel levinud tsüstid põhjustada tõsiseid kahjustusi ning ravi on keeruline või isegi võimatu. Alveolaarse ehhinokokoosi diagnoosimisel inimesel võib ravimata ja puudulikult ravitud patsientide suremus olla kuni 100%.

Kui suur on tõenäosus, et see muutub Eestis nii sagedaseks, et tuleb riiklikul tasemel mingeid eriotsuseid vastu võtta?

Arvestades jätkuvat rebaste populatsiooni kasvu ning selle tõttu ka neis pesitsevate parasiitide suuremat ellujäämust ning levikut uutesse asurkondadesse (kaasa arvatud asulatesse), võib eeldada, et ehhinokokoosi diagnoosimise sagedus suureneb.

Milline on kohustuslik käitumine, kui haigus on loomal diagnoositud?

Kui ehhinokokoos on lemmikloomal diagnoositud, tuleb alustada parasiidivastaste preparaatide andmist. Vastavaid juhiseid selleks annab veterinaararst.

Millist keskkonda tekitaja enim eelistab ja kui vastupidav ta on? 

E. multilocularis on levinud peamiselt põhjapoolkeral, eelistades soojemat kliimat. Väliskeskkonda eritatud munad püsivad seal kaua – vees kaks kuud, pinnases aasta. Väljaheidetega keskkonda sattunud munad võivad looduses nakkusvõimelisena püsida ületalve, sest munad on resistentsed külmale, taludes isegi –50 ºC.

Artikkel avaldatud ajakirja Jahimees toimetuse loal.