“Saaremaal on tõepoolest maakarja suurimad fanaatikud. Liia Sooäär on väga tõsine maakarja kasvataja ja ka Mereranna ühistus on aastakümneid maakarja peetud,” räägib Eesti Maakarja Kasvatajate (EK) Seltsi tegvjuht Käde Kalamees.

Nii tunnustaski EK Selts tänavu rändhõbekarikaga Mereranna Põllumajandusühistut, kelle 31 maakarja lehma lüpsid 2010. aastal keskmiselt 6477 kg piima, milles oli 4,41% rasva ja 3,38% valku. Kokku saadi sellest karjast mullu valku ja rasva 5010 kg.

Maatõugu lehmi peetakse patriotismist

Käde Kalamehe hinnangul on Mereranna üks tublimaid maakarja farme ka selles osas, et karjas on söötmine korras ja aretustöö läheb kenasti. Ka pole karja dokumentatsioonis kunagi vigu.

“Mererannas on väga korralik majapidamine, nad on suure innuga pidanud maakarja juba aastakümneid,” tunnustab seltsi tegevjuht Kalamees.

“Peame maatõugu lehmi patriotismist, ikkagi põline tõug, samuti tahame sel moel jätkata oma endiste kolleegide tööd,” selgitab värske hõbekarika võitja, Mereranna PÜ juhatuse esimees Urmas Lehtsalu.

Maakarja on Kudjapel peetud juba Kaarma kolhoosi aegadest. Selle karja tõi siia kunagine Kaarma kolhoosi aseesimees, tuntud zootehnik Juhan Vahe.

Praegu lüpsab Mererannas 740 lehma. Enamik neist on punased, maatõugu lehmi on 36 ja holsteini tõugu 40.

“Karja keskmine aastalüps on 7600 kg lehma kohta ja igal tõul on tonn vahet,” selgitab Lehtsalu, lisades, et maatõugu lehmade väiksema piimaanni kompenseerivad toetused.

Tänukirjad ja väikese rahalise preemia said ka Eerika Farm OÜ Tartumaalt, Jüri Simovart Palu talust Harjumaalt ja Liia Sooäär Uustla ökotalust Saaremaalt.

Tooge loomad jõudluskontrolli!

Kokku on Eestis 25 hinnatud maakarja tõufarmi ja üle Eesti on maakarja tõuraamatu lehmi 660. Samas kuulub jõudluskontrolli alla vaid 468 lehma. Kõik tõuraamatu lehmad saavad ohustatud tõu toetust, mis on 196.21 eurot (3070 krooni) üle kuue kuu vanuse tõuraamatu lehmiku ja lehma eest.

Probleemiks on see, et osad maakarja kasvatajad on loobunud oma maatõugu lehmade näitajaid jõudluskontrolli andmast, kuna toetus makstakse välja niikuinii. Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi tegevjuht Käde Kalamees peab seda asjaolu murettekitavaks. Tema sõnul on selline tegevus väga lühinägelik, kuna järjepidev jõudluskontroll aitab seda tõugu paremini säilitada ja tulemuslikumalt aretada.

“Ehkki see on lisakoormus karjakasvatajale, võiksid inimesed nende lehmade puhul jõudluskontrolli rohkem teha,” innustab Kalamees. Nii saab looma kohta rohkem olulisi andmeid teada – nii looma tervise, söötmise kui ka piima kohta.

Liituda saab jõudluskontrolliga igal ajal, tuleb vaid sõlmida leping ja siis hakata regulaarselt igas kuus piimaproove Tartusse saatma. Riik kompenseerib osa proovide maksumusest.

“Meie inimesed tahavad sageli kohe kasu saada ega mõtle nii palju selle peale, kuidas säilitada eestimaist põlist tõugu,” räägib Kurgja talumuuseumi direktor Monika Jõemaa, miks nende haruldast tõugu loomade arv ei taha meie karjades kuidagi suureneda.

Jõemaa rõhutab, et maakari tasub end ära pikema aja jooksul ning karjakasvatajad ei jää tänu toetustele sugugi kahjumisse, vaid majandavad sama edukalt kui punaste või mustakirjude lehmade pidajad.

“Juba Jakobson soovitas kasvatada kohalikke tõuge. Ka tema ei mõelnud kiire kasu peale, vaid ikka eestimaiste väärtuste hoidmisele,” rõhutab Jõemaa.

Kõik maatõugudest huvitatud karjakasvatajad on oodatud Kurgjale 13. augustil, sest siis peetakse seal Carl Robert Jakobsoni 170. sünniaastapäevale pühendatud eesti maakarja ja eesti hobuse päeva.