Peretalud - tervisesportlased paanilises võidujooksus
Mis on peretalu suurim väärtus praeguses ühiskonnas?
Peretalude suurimad väärtused pole aegade jooksul väga palju muutunud. Kuna peretalu elu- ja tootmiskeskkond ühtivad, on peretalu huvitatud majandama keskkonda ja mulda säästvalt. Kuna peretalu omandus liigub edasi põlvest põlve, on peretalud majandamisel vastutustundlikud ja säästlikud, sest nad teavad, et tehtud vead kantakse probleemidena edasi järgmistele põlvedele.
Kuna peretalus tehakse otsused ja töö üheskoos, on peretalu ideaalne paik lastes tööharjumuste kujundamiseks ja ettevõtlusvaimu kasvatamisel.
Peretalu pakub üldreeglina loomadele nende vajadustest lähtuvaid pidamistingimusi ega püüa pigistada neist välja viimast.
Mis teeb maamajapidamisest peretalu?
Ülemaailmset peretalu definitsiooni pole seni välja töötatud. Siiski on olemas teatud tunnusmärgid. Nendest peamine on see, et lõviosa tööst teevad ära talupere liikmed. Peale selle kuuluvad nii omand kui kontroll talu majandamise üle taluperele, need antakse perekonnas edasi ühelt põlvkonnalt teisele.
Iseloomulik on seegi, et talupere elab oma majapidamise territooriumil ja saab peamise sissetuleku talu majandamisest. Kuigi koos tehnika arenguga on ka pereliikmete tehtava töö hulk kasvanud ning sellega seoses talude suurus, tagab peretalude süsteem hajutatud põllumajandusliku tootmise. Seda peetakse iga riigi rahvusliku toidujulgeoleku seisukohalt väga oluliseks.
Kuidas käib Eestis üldiselt peretalude käsi ja mis on praegu nende suuremad vaenlased?
Kui vaadata tagasi 25 aastat käidud teele, siis on olnud nii häid kui halbu aegu. Üheksakümnendate algusaastatel võeti vastu otsus minna Eestis üle valdavalt talumajapidamistele. Hilisemad poliitilised otsused pole seda eesmärki alati silmas pidanud, sestap ei ole toonast eesmärki saavutatud ja järest enam võtab maad põhiliselt palgatööjõul põhinev suurpõllumajandus.
Euroopa Liiduga liitumine on peretalude positsiooni tugevdanud. Eriti hästi on suutnud noortalunike meede käivitada taludes põlvkondade vahetuse, mis on toonud rohkem noori taludesse ja maale tervikuna.
Peretalude suurim vaenlane on ühiskonnas välja arendatud edukultus, mis põhineb üksnes efektiivsusel, suurusel ja vägevusel. Peretalu ei saa kasvada lõpmatuseni, sest vastasel juhul minetab see oma väärtused ja muutub ettevõtteks, mille peamine eesmärk on üksnes kasum, tulgu see siis looduse, loomade, mulla või inimeste arvelt.
Selline mõtteviis kujundab kahjuks ka Eesti praegust põllumajanduspoliitikat. Vajame poliitikat, mis suudaks välja arendada kogu põllumajandusmaas peituva potentsiaali säästval moel. Me vajame poliitikat, mis märkab ja aitab ka väiksemaid ja nõrgemaid, et aidata neilgi muutuda tugevamaks.
Milline on Eestis praegu talu maine?
Üldiselt pole paha, kuid see kehtib üksnes edukate talude suhtes, keda ka tegijateks kutsutakse. Kuid külaühiskonna säilimise mõttes tuleks väärtustada ja hinnata ka kõige väiksemaid ning neid, kes võidujooksu tempole vastu ei pea. Ka “tervisesportlased” peaksid olema lugupeetud ja tänatud, sest nemadki lisavad meie ühisesse toodangusse oma panuse ja hoiavad maapiirkonnad asustatuna.
Millised on olnud Eesti taluelu suurimad muutused viimase veerandsaja aasta jooksul?
Veerandsada aastat tagasi alustasime tühjalt kohal talude taastamist – polnud maad, masinaid, loomi, seemet ega ehitisi, oli vaid kindel tahe ja unistus oma talu, oma ettevõtte järele. Kogu see põlvkond on tegelnud talude ülesehitamisega ja selles osas on tehtud ära tohutu töö. Toimunud on pidevad muutused.
Oleme jõudnud ajajärku, kus talud ehitavad juba kolmanda põlvkonna lautasid. 25 aastat tagasi poleks keegi veel uskunud, et lehmi hakkavad lüpsma robotid ja sööda toovad ette automaadid. Tehniline progress ongi peamine, mis on toonud kaasa kõige suuremaid muutusi – alustasime välismaalt annetatud, kasutatud ja tehnoloogiliselt vananenud tehnikaga ning oleme jõudnud tehnika viimase sõnani. Arenenud on ka teadmised põllumajanduslikust tootmisest ning seoses sellega on tõusnud tootlikkus.
Muutunud on ka talude välisilme, sest paljud talud on muudetud väga kauniteks ja ihaldusväärseteks elupaikadeks.
Millist valdkonda viljelevatele taludele on Eestis veel ruumi?
Kindlasti on ruumi veel aianduses – köögivilja-, puuvilja- ja marjakasvatuses. Välja on arendamata oma kodumaine pardi-, kalkuni-, hane- ja küülikukasvatus.
Praeguste piimatootjate elu teeb palju kergemaks ja mugavamaks taluliidu ja riigi koostöös välja arendatud asendusteenistuse süsteem, mis võimaldab taluperel olla puhkusel või ravida oma tervist, olles samas kindel, et talus on loomadega kõik korras. Omaette võimalusi pakub loomasõbralik, see tähendab liigi loomuomasele käitumisele sobiv tootmisviis ja selle kaudu toodetav eriti kvaliteetne toodang.
Kas taluks võib pidada ka maakodu, kus tootmist pole?
Maakodu on ja jääb talust erinevaks. Tänapäeva talu tuleb ikkagi seostada põllumajandusliku tootmisega. Kahjuks pole kõik seda teadvustanud ja ikka kasutatakse maal paikneva maja kohta tihti sõnu “talu” või “talumaja”.
Seetõttu on väga valus lugeda uudiseid sellest, kuidas suvalisest maamajast leitud narkolaborist räägitakse kui narkotalust, või kui talusid seostatakse mingi muu kuritegevusliigiga, mis on leidnud aset maamajades.
Millised on peretalude väljavaated järgmisel 10–20 aastal?
Talude väljavaated on seotud ühelt poolt kasvava toiduvajadusega maailmas, kuid teiselt poolt ka rakendatava põllumajanduspoliitikaga. Kuid lisaks toidule saab talus toota mitut liiki taastuvenergiat ja müüa seda üha kasvava energiavajaduse rahuldamiseks. Kõiki taastuvenergia liike on võimalik toota talus, olgu selleks puit, biomass, päikese- või tuuleenergia.
ELi põllumajanduspoliitika on suunatud peretaludele. Ent probleem on põllumajanduspoliitika rakendamises Eestis, kuna Eesti põllumajandus ei ole rajatud homogeenselt peretaludele. Siin võtab üha enam maad ka suurpõllumajandus, mille omanikeks muutuvad järjest enam välisinvestorid ja börsiettevõtted, sh kolmandatest riikidest.
Kui vaadata hetkel kirjas olevat Eesti maaelu arengukava aastateks 2014–2020, siis mitmed meetmed, eriti aga investeeringumeetmed põllumajandusettevõtetesse, on selgelt kirjutatud suurtootjate huve silmas pidades ja vajavad seetõttu muutmist peretaludele soodsas suunas. Kui EL soovitab otsetoetuste diferentseerimist, siis Eestis on sellele suur vastuseis, eriti suurtootjate poolt.
Võttes arvesse, et väiksematele põllumajandustootjatele ühiku kohta antav toetus peab olema piisav, selleks et sissetulekutoetus täidaks tõhusalt oma eesmärki, peaks liikmesriikidel olema võimalus jaotada otsetoetust põllumajandustootjate vahel ümber, andes neile lisatoetust esimeste hektarite kohta.
Mis hoiab noort peret maal?
Eks peamine motivaator on tahe maal elada ja töötada. Paljudele ei sobi linnaelu ja teisalt ei saa ju ka esivanemate tööd lihtsalt aia taha visata. Töö tahab tegemist ja elu elamist.
Kuid selleks, et maal talus elada, on vaja säilitada piisavalt suur maakogukond, hajaasustus ja vajalikud teenused. Olulisemad neist on hariduse, sh huvihariduse omandamise võimalus kodule lähedal, tervishoiuteenuste ja päästeteenuste kättesaadavus vajalikul hetkel ning ka külapoe olemasolu, teedest ja muust taristust rääkimata. Seega pole talude saatus kinni üksnes põllumajanduspoliitikas, vaid vajalik on ka hästi korraldatud regionaalpoliitika ja muud asjaomased poliitikad.
Milliste riikide talu- ja maaelu võiks tuua Eestile eeskujuks?
Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Need on Soome ja Rootsi, aga ka Taani ja veel mõned Euroopa Liidu maad. Nendes maades on talupere ja selle vajadused eri poliitikate keskmeks. Vastutasuks annab talu nendes maades ühiskonnale kodumaise värske ja kvaliteetse toidu. Talumees olla nendes maades on auasi.
Milline on ETKLi nägemus peamistest talude kitsaskohtadest praegu ja milliseid samme on kavas ette võtta nende lahendamiseks?
Kõige olulisem ongi rakendada Eestis taludele sobivat euroopalikku põllumajanduspoliitikat. Retoorikas öeldakse küll, et vajame põllumajanduses väikesi, keskmisi ja suuri ettevõtteid. Samas ei ole teod alati suunatud väljaöeldud vajaduse saavutamiseks. Kui tahame tegelikkuses selle eesmärgini jõuda, tuleb vähemasti investeeringutoetused (aga mitte ainult) suunata esmalt väiketootjatele, seejärel keskmikele, ja kui neist raha üle jääb, siis ka suurtootjatele.
Piltlikult võiks öelda nõnda: kui me seame eesmärgiks, et meie põllul kasvaks nii umbrohi kui kultuurtaimed, tuleks väetada üksnes kultuurtaimi. Kuid meil tahetakse ikka väetada taimi, kes ka ilma väetiseta kasvada suudaksid.
Iga talumees teab seda ja püüab kalli väetise täppiskülvi meetoditega just kultuurtaimede juurte lähedale külvata. Sellest talumehetarkusest võiksid ka poliitikud õppida põllumajanduspoliitika toetusmeetmete kujundamisel, saavutades nii eesmärgid ja hoides samas kokku maksudest kogutud raha.
Väga oluliseks pean ka igakülgselt abistavat ja asjatundlikku nõuandeteenistust, mis oleks kõikidele kättesaadav. Tavalise masstoodangu töötlemiseks ja turustamiseks vajab Eesti talu nende omandis ja huvides tõhusalt töötavat ühistegevust ning nišitoodete turustamisel lühikesi tarneahelaid.
Seega, võitlus taludele sobiva põllumajanduspoliitika eest, eriti aga investeeringutoetuste eest taludele, on ja jääb meie üheks tähtsamaks tegevuseks.
Küsitlenud Heiki Raudla
