Peruu stiilis puulõige. Autoriks ürask.

Kooreüraskid on talveks maa sisse pugenud ja neid me sealt kätte ei saa. Aga nende miniatuurseid jooniseid võib näha igal ajal, kui õigel puul koort kergitada.

Niipalju kui kusagilt metsanduslikust kirjandusest lugeda saab, nimetatakse kuuse-kooreüraskeid ikka metsa vaenlasteks, kirjutas Leili Mihkelson oma blogis üraskigraafika juurde.

Vaenlased kelle silmis? Kui putukad on oma haude munenud, saab vastsete arenedes koore all alguse saladuslik kunstiteos. Puu on küll määratud hukule, aga otsemaid ilmuvad sinna uued liigid, olgu siis linnud või teised putukad, kellele üraskid huvi pakuvad. Kui rähnid on puult koore lahti toksinud, paljastub koorealune muster, üraskipeitlitega uuristatud puulõige.

Metsaelustik on niivõrd rikkalik, et see kahju, mida metsaomanik üraskist surmatud puude näol kandma peab, pole looduse seisukohalt vaadatuna üldse mitte kaotus, vaid hoopis elustiku rikastamine. Mõni kuivanud puu võikski metsa jääda, kooreüraskit see nagunii enam ei huvita. Tema otsib ja leiab oma järglaste kasvatamiseks uue, veel elusa puu. Nüüd sõltub metsa edasine käekäik omaniku tahtest või oskustest õigel ajal märgata üraskite kevadisi toiminguid puutüvedel ja õigete võtetega nende paljunemisele vahele sekkuda.