Pilvikutevägi murrab samblast läbi
Seente süsteemis on pilvikud riisikatega lähedases suguluses, kuid erinevalt riisikatest puudub pilvikutel piimmahl. Vaatamata sellele on ka pilvikute seas kibeda maitsega liike.
Mõnedel liikidel aitab kupatamine vabaneda mõrust maitsest.
Pilvikud on tüüpilised puujuurtega kooselu harrastavad ehk mükoriisaseened ja see kajastub ka otseselt mõne liigi nimetuses, näiteks kuuse- ja kasepilvik.
Seenekorjajaid huvitab eeskätt pilvikute kulinaarne pool, seda enam, et tegu on meil ammu tuntud ja hinnatud söögiseentega.
Üldiselt saab pilvikud maitse alusel jagada kolme rühma: mahedamaitselised liigid, mida saab metsavärskelt toiduks valmistada, kibekad, mida on enne söömist vaja kupatada, ning ebameeldiva kopitanud lõhna ja maitsega liigid, mida ei saagi süüa.
Kerge märgata
Kõigepealt peab mainima, et tegu on suhteliselt saagikate ja kiirekasvuliste seentega. Heade kasvutingimuste ja sobiva kasvukoha korral on pilvikuid massiliselt, nii et seenekorvi täitmine ei tohiks näiliselt mingit muret valmistada. Pealegi on pilvikud metsas küllaltki hästi silmatorkavad seened tänu kübara eredale värvusele.
Pilvikukübarate värvigalerii pakub elamusi igale maitsele, esindatud on punane, roheline, kollane, pruun, violetne, hall ja isegi mustjas toon.
Teiseks silmatorkavaks tunnuseks on vanemate pilvikute suured mõõtmed. Kus aga leidub vanemaid ja suuremaid pilvikuid, eks seal ole lootust leida ka noori viljakehi.
Järgmise edupunktina saab rõhutada fakti, et ohtlikult mürgiseid liike meie pilvikute seas ei esine. On küll üksikuid kirbe maitsega liike, mis metsavärskelt sööduna võivad seedehäireid põhjustada, kuid nende probleemne mõju kaob kupatamisel. Kolmandaks, pilvikud kuuluvad nende seente kilda, mida saab toiduks kasutada üsna mitmel viisil ning mis lepivad söögis vägagi erinevate lisanditega.
Kõik pilvikuliigid kujutavad endast meeldivat suutäit ka seenekahjuritele. Hõrgust pilvikuampsust peavad lugu nii seeneussid (tegelikult seenesääskede ja -kärbeste vastsed) kui ka nälkjad. Seene suurusel pole tähtsust – läbi uuristatakse peenikeste käikudega kõik.
Hiiglasuur pole hea
Hiiglasuurte pilvikute leidmine võib küll olla tore, kuid pea alati on need seened seeneusside poolt põhjalikult läbi puretud. Ei piisa ka suure pilviku jala ristlõike silmitsemisest, sest enamasti on kahjurite armaada rünnanud seent korraga mitmest kohast. Ja nii selgub kodus saagi puhastamisel kurb tõsiasi, et korvi kogutud hiiglasuurtest seentest rändab valdav enamik jäätmetesse.
Paljud seenelised ongi seetõttu sihiks võtnud korjata vaid noori pilvikuid, mille kübara läbimõõt küünib vaid paari sentimeetrini. Aga seente väiksus ei taga automaatselt seeneusside puudumist. Abi pole ka suurte pilvikute puhastamisest metsas, sest nad on suhteliselt haprad seened ning katkilõigutud tükikestest jääb hiljem korvipõhja ainult toiduvalmistamiseks kõlbmatu pudi. Põhjus on selles, et toorpilvikute viljaliha on suhteliselt habras ja lõheneb kergesti igas suunas.
Pilvikute haprus nõuab tingimata nende kogumist laiapõhjalisse korvi, täiesti vastunäidustatud on nende seente korjamine kilekotti.
Kübaral kleepjas kate
Veel on probleemiks pilvikukübarat kattev kleepuv-limane nahk. Niisketes oludes kleepub selle külge ohtralt metsakõdu ja korvis liimuvad seened omavahel kokku. Sellega pilvikukübara kleepkile vägitükid ei piirdu. Mitmesugustes hoidistes limastuvad nahas leiduvad ühendid tugevasti, lisades säilisevedelikule ja seentele ebameeldivaid sültjaid klompe. Seetõttu koorivad paljud inimesed pilvikuid enne nende toiduks valmistamist.
Kübara äärtest on katvat pindkilet lihtne eemaldada, piisab vaid tõmbamisest, keskosast aga on see vaevalisem. Aega kulub küll rohkem, kuid seeneroa välimus on etem ja täiendav pindmine kontroll seeneusside suhtes samuti tagatud.
Tasub teada sedagi, et hapniku toimel mitmete pilvikuliikide liha tumeneb lõikekohtadest. Toitudes ja säilistes jäävad sellised pilvikud tumedaks, kuid see ei kahanda põrmugi nende toiteväärtust. Et paljude teiste pilvikute viljakehad jäävad heledaks, siis saab eri liike kombineerides toitudes ja hoidistes lausa mustvalgeid kombinatsioone.
Lihtne toiduks valmistada
Kibeka kõrvalmekiga pilvikuid on vaja kupatada, kusjuures keedetud pilvikutest saab hiljem teha seenesalatit, -kastet, pitsakatet, seenesuppe, vormiroogi, hautisi jne.
Mahedamaitselised pilvikud sobivad pärast lühiajalist termilist töötlust edukalt lisanditeks mitmesugustele toitudele alates lihtsatest võileivakatetest ja lõpetades küpsetistega, muna-, köögivilja-, pasta-, kala- ja liharoogadega.
Keedetud pilvikuid saab ka soolata või marineerida ning need säilitusviisid võimaldavad saaki pikemalt talletada. Oluline on vaid see, et konservandid (sool ja äädikas) hoidises liigvõimukat rolli ei saavutaks.
Säilitamiseks saab neid seeni talletada ka sügavkülmutatult. Meil pole pilvikute kuivatamine eriti levinud, kuid mõnes piirkonnas tehakse sedagi.
