Põhiline jututeema – see on ilm
“Ilm om lagja. Ilm on lai.” – ütlus, mida lausuti, kui kellelegi kodus ei meeldinud. “Läts lakja ilma,” üteldi kodukandist lahkunute kohta. “Kui imä ei oppa, sis oppas ilm, nigu vagja väidsega vai luuni vällä.” See oli karm ütlus.
Kui lapsepõlvekodus inimest ei kasvatatud laias maailmas hakkama saama, sai laps haiget. Ega see praegugi teisiti ole.
Külalättel side maailma ookeanidega
Maal traditsioonilise elulaadi keskel on ilm põhiline jututeema. Ilmast sõltub inimese toit. Kui on hiline hall või maikuu lumi, külmuvad võrsed või õied ja vilju ei saa. Näljahädasid on nähtud ja nähakse kuskil kogu aeg. Miljardite aastate tagune jääaeg pani inimesed proovile, keegi jäi ellu ja viis elu edasi, tõi meid tänapäeva.
Mäletan oma sünnikodus suvel inimesi kogu aeg taevast vahtivat. Ilma ennustamine oli igapäevane tegevus. Kes valesti arvestas, sel vihm kuiva heina leotas. Omandasin isegi kogu eluks lausa füüsilise tunde äratundmise, mis eelneb äikesele või vihmale minekule. Vahepeal linnas elades tabas äkki mõte – kus on reha, ma pean kohe riisuma hakkama. Polnud heinakaari kuskil, lihtsalt vihm tuli varsti.
Nüüd maal läheb ka seda oskust taas vaja. Kas kasta kohe mõnd peenart, või on vihmapilv juba taevas. Põllumajandusühiskonnas ei jäädudki ilma ennustamise juurde. Prooviti ilma muuta. Lõuna-Eestistki on teada, et kui oli pikalt põud ja vihma oli vaja, kraabiti lätet laiemaks.
Kui oli pikalt vihm olnud, kraabiti lätet pisut kokku. Külalättel on side kogu maailma ookeanidega. Usuti siis, aga tuleb jälle uskuda. Tuntud on ka regivärsiline rahvalaul “Miks on ilmake udune”, põhjuseks on omastevaheline riid. Inimeste omavaheline läbisaamine mõjutab ilma. Mõjutabki. Kui läheb mõtlematuks tegutsemiseks loodust arvestamata, maksab ilm kätte.
Lõuna-Eestis on oma püha jõgi, Võhandu ehk Võu jõgi. Jõeäärne rahvas uskus, et see on nii püha jõgi, et sinna veskit ei tohi ehitada. Saksa mõisnik laskis ehitada, vili ikaldus mitu aastat, tuli näljahäda, talupojad lõhkusid veskitammi. Siis oli talupoegi hulka, jõudsid veskitammi lõhkuda. Praegu on talupoegi vähe, inimesi, kes omal nahal tunda saanud looduse kõikvõimsust, on liiga vähe.
Ja jällegi, kui kodus ei õpi, siis õpetab maailm. Kui sagedaseks on muutunud emakese maa haigushood, kui palju on üleujutusi, põudasid, vulkaane, torme. Eestimaalgi on viimased suved olnud pikalt palavad ja talved kõvasti külmad. Igal talvel külmub inimesi, kes jäänud elule alla, suvi paneb proovile kuumale vähem vastupidavaid. Suvel ei ole mõtet elada kella järgi, vaid päikese järgi. Töötegemiseks tasub tõusta nagu vanasti, päiksetõusuga, uinak on lõunaajal suure päikesega.
Ilma tegemine on iidne kunst
Nagu enne sai mainitud, ilma on püütud teha. Vihmanõiad, vihmatantsud, vihmalaulud. Viimaseid on teada eesti rahvaluulestki. Vihmalaule on tuntuks laulnud rahvalauluansamblid.
Muistse Vihtla Jürgeni piksepalve, mis säilis vanima rahvalauluüleskirjutisena ühe lõiguna, kirjutas suureks Ain Kaalep ja tegi kuuldavaks Veljo Tormis. Vihtla Jürgen ise maksis eluga. Nagu paljud tundlikud, teravate meeltega inimesed.
Juba aastakümneid mõtlen Juhan Jaigi novelli “Vihmatark” peale. See on lugu iidsest veskist ja veskimehest, kes suudab veskit käigus hoida ka kõige põuasematel aegadel. Veskimehe tarkus on vihma väljamagamine, ehk vihma haudumine. Läks asemele ja kujustas konnasid, kalu, püdelaid. Ja vihm tuli, vett jätkus.
Kuid siis tuli linnast tema tütar, kes tahtis päikesevanni võtta ja vihma enam ei tulnud. Veskimees sai aru, et tütre unenägemine on tugevam ja ta hukkub seetõttu, aga ta ei ütelnud mitte midagi. Mida ütlete teie?
