Kehtetuks tunnistatud sätted nägid ette tasu, mis on naeruväärselt tilluke.

Riigikohus tegi otsuse õiguskantsleri pöördumise alusel ja õiguskantsler pöördus Riigikohtusse sellepärast, et ei jõudnud ära oodata asja lahenemist Riigikogus.

Viimane venitamine kestis Riigikogus alates 2010. aastast, kui õiguskantsler põhiseaduse rikkumisele osundas, kuid ühtekokku on teadlik õigusetu olukord liinide all kestnud juba kaheksa aastat.

Võrguomanikule kasulik

Oma esimese tehnorajatistega seotud otsuse tegi Riigikohus juba 2004. aastal. Siis seisnes õigusetus selles, et Riigikogu tahtis enamiku liinide talujatest (s.o, kelle maadel liinid olemas enne 1999. aastat) hüvitusest ilma jätta.

Selle kehtestamisega tekitas Riigikogu aga taas hoopis tehnorajatiste omanikele kasuliku olukorra, kuna väljamakstavad summad kujunesid väga väikeseks.

Metsaomanikud on rääkinud ka mõnesendisest tasust. Ühes näites, mida kasutas õiguskantsler Riigikohtu poole pöördudes, käib jutt elektriliinide kaitsevööndist, mida on kinnistul kokku 1,58 hektarit ja mille eest maaomanik maksab maamaksu 7.58 eurot. Liinide talumise tasu saab ta 31,6 senti.

Ei jätku võimekust

Kuidas asjaosalised Riigikohtule olukorda seletasid? Kohtuotsuse seletavast osast leiab, et Riigikogu õiguskomisjon peab oma võimekust probleemi lahendamiseks ebapiisavaks ja arvab, et lahendus tuleks leida vabariigi valitsuse tasandil.

Nii justiits-, keskkonna- kui majandus-kommunikatsiooniminister on leidnud, et tõepoolest olukord põhiseaduspärane ei ole.

Justiitsminister on teatanud, et otsib kompleksset lahendust ja selleks on ministeeriumis koostatud “Ühendusvahendite õigusliku regulatsiooni korrastamise seaduse eelnõu kontseptsioon”.

Keskkonnaminister on märkinud, et tasu määramise alused ja kord peaksid lähtuma ühtsetest reeglitest ning et maamaksuvabastus või -soodustus ei oleks hüvituseks põhiseaduse mõttes.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister on muu hulgas avaldanud, et kui tehnovõrkude ja -rajatiste talumise tasu tõsta maamaksumäärani, kaasneks sellega tehnovõrgu või -rajatise omanikele aastas alla kahe miljoni euro suurune kulu ning et elektri lõpphinnas tähendaks see kuni 0,4% hinnatõusu.



KOMMENTAAR

INDREK TEDER
õiguskantsler

Juba 2004. aasta kevadel ütles Riigikohus, et tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustus ilma selle eest tasu saamata rikub maaomanike õigusi põhiseadusvastaselt. Riigikohus andis oma toonases lahendis seadusandjale aega kuus kuud, et talumistasude regulatsioon põhiseadusega kooskõlla viia. Seadusandja vaatas selle regulatsiooni üle märtsiks 2007, s.t üle kahe aasta hiljem kui kohus nõudis.

Lisaks, ja see on kõige kurvem, taaskehtestas Riigikogu 2007. aastal sisuliselt tehnovõrkude ja -rajatiste tasuta talumise kohustuse. Kuidas teisiti saab nimetada sentides arvestatavat tasu?

2010. aasta suvel tegin Riigikogule ettepaneku viia talumistasude regulatsioon põhiseadusega kooskõlla. Riigikogu nõustus, et põhiseadusvastane olukord eksisteerib ja lubas regulatsiooni ära parandada. 2011. aasta detsembriks ei olnud aga midagi juhtunud. Kuulsin vaid, et justiitsministeerium valmistab jätkuvalt seaduseparandust ette, kuid see võtab veel aastaid, sest tegu on keerulise teemaga.

Nii pöördusingi 2011 detsembris Riigikohtusse ja palusin tunnistada 2007. aastal kehtestatud talumistasude regulatsioon põhiseadusvastaseks.

On äärmiselt taunitav, et meie seadusandja ning seaduseelnõusid ettevalmistavad justiitsministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ütlevad jälle, et neil läheb veel aastaid, enne kui nad suudavad täita Riigikohtu 2004. ja 2012. aasta otsuseid. Seadusandja ning täitevvõim peavad olema võimelised tegelema ka keeruliste teemadega ja täitma Riigikohtu otsuseid.

Riigikohus viitas oma nüüdses otsuses, et seni kuni seadusandja töötab välja uut regulatsiooni, on võimalik maaomanikel nõuda talumistasu otse tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt. Jah, selline võimalus eksisteerib, aga kas tõesti soovitakse luua olukord, kus tuhanded maaomanikud peavad kohtuga või kohtuta hakkama suurte võrguettevõtjatega vaidlema talumistasude suuruse üle. Ja seda ministeeriumide suutmatuse pärast.