Põhjamaised õunad on tervislikud

 (3)
Põhjamaised õunad on tervislikud
Õun KristaFoto: Raivo Tasso

Õunasortide saagikust, külmakindlust, sobivust erinevate kloonalustega jne on palju uuritud. Viimase aastakümne jooksul on üha rohkem tähelepanu pööratud puu- ja juurviljade tervislikkusele.

Mitmed katsed on tõestanud aedviljade positiivset mõju inimese tervisele. Näiteks õunte tarbimisega on seostatud mõningate südame-veresoonkonna ja vähihaiguste tekke riski vähenemist, samuti astma ja II tüübi dia-beedi riski vähenemist. Oluline osa arvatakse olevat eelkõige antioksüdatiivsete omadustega fütotoitainetel, nagu flavonoidid, isoflavonoidid ja fenoolsed happed.

Mõned õunad on tervislikumad

Eesti Maaülikoolis uuriti 2006. ja 2007. aastal meil kasvatatavate õunasortide polüfenoolide sisaldust vilja koores. Varem pole Eestis nende sisaldust mõõdetud.

Õunad korjati EMÜ Rõhu Katsekeskuse istandikust, katses olid ‘Talvenauding’, ‘Cortland’, ‘Lobo’, ‘Liivi kuldrenett’, ‘Krista’ ja ‘Antei’. Polüfenoolide sisaldust uuriti kõrgefektiivse vedelikkromatograafiga tarbimisküpsuses õuntes Eesti Maaülikooli toiduhügieeni laboris. Määrati kuus peamist õuna koores esinevat fenoolset ühendit: katehiin (CAT), klorogeenhape (CHL), floridsiin (FLOR), kvertsetiin (QERT), kvertsetiini galaktosiid (QGAL) ja kvertsitriin (QTRI).

Katsetulemused olid aastati erinevad, mis tõestab polüfenoolide sisalduse sõltuvust ilmastikust (vt tabel).

Sortidest tõusis 2006. a esile ‘Krista’ (aretaja Kalju Kask), mille koores oli rohkem pea kõiki fenoolseid ühendeid, v.a klorogeenhape ja floridsiin. Kõige madalama fenoolsete ühendite kontsentratsiooniga olid sordid ‘Liivi kuldrenett’ ja ‘Lobo’.

2007. a oli enamiku polüfenoolide sisaldus õuntes hulga kõrgem. Nelja ühendi kõrgeim kontsentratsioon oli õunas ‘Liivi kuldrenett’, esile tõusis ka Valgevene päritolu sort ‘Antei’.

Kvertsetiini tarbimine vähendab südame-veresoonkonna haigustesse ja kopsuvähki, II tüüpi diabeeti ning astmasse haigestumise riski. Seega võib selle aine sisaldust pidada väga oluliseks. Meie katses olnud sortidest oli kõrgeima kvertsetiini sisaldusega ‘Krista’ (64 mg/100 g). Kvertsetiini galaktosiidi sisaldas kõige rohkem ‘Liivi kuldrenett’ (84 mg/100 g). Kvertsitriini sisaldus oli kõrgem kolmel sordil: ‘Liivi kuldrenett’, ‘Talvenauding’ ja ‘Antei’. Kõige madalama kvertsetiini ja selle ühendite sisaldusega olid ‘Lobo’ õunad.

Kaks õuna nädalas

Kuigi kahel katseaastal oli õuntes fenoolsete ühendite sisaldus erinev, näitas nende keskmine, et madalaima sisaldusega on sort ‘Lobo’. Suhteliselt palju sisaldas polüfenoole kahe aasta keskmisena sort ‘Antei’, mis on varasemates uuringutes jäänud silma ka suure C-vitamiini sisaldusega. Kõrgeima kvertsetiini sisaldusega oli sort ‘Krista’.

Klorogeenhappe sisaldus 10 Poola õunasordis jäi vahemikku 3–43 mg/100 g; Prantsusmaa 14 õunasordis 13–96 mg/100 g. Seega võib meie katses olnud sortide õunte fenoolsete ühendite sisaldust lugeda keskmiseks kuni kõrgeks.

Kui palju peaks õunu tarbima, et see meie tervist mõjutaks? Teaduskirjandusest võib leida erinevaid seisukohti. Ühes katses, kus uuriti õunte mõju astmale, selgus, et piisab kahest ubinast nädalas. Teises allikas soovitati 5 või rohkem vilja nädalas. Inglise vanasõna ütleb, et õun päevas hoiab arsti eemal.

Kodumaiste õunte puhul on tähtis, et neid tarbitaks koos koorega, kuna kvertsetiini ja selle derivaate esineb ainult koores. Samuti on fenoolsete ühendite kontsentratsioon koores kõrgem kui viljalihas.

Autorid on Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudist.

Täismahus artiklit saab lugeda ajakirja Maamajandus juulinumbrist (2009).