Halb on aga see, et mida vähem eesti poisse künnivõistlusteks treenib ja neist osa võtta saab, seda vähem on Eesti põldudel tulevikus oskuslikke kündjaid.

Asi on traktorites

Kui meisterkündjad künnavad võistluste esimesel päeval kõrrepõldu ja teisel rohumaad, siis noorkündjad võistlevad vaid kõrrekünnis. Ühel traktoril ühel päeval üks, teisel teine poiss.

Kaheteistkümnest Eesti noorvõistlejast on kuus Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli (TMK) poisid, kuna koolil on välja panna rohkem künnitehnikat. Nii Järvamaa kui Põltsamaa ametikoolil on aga praegu ainult üks võistluskünniks kohaldatav traktor.

Kolm aastat oli Järvamaa Kutsehariduskeskus (JKHK) esindatud nelja poisi ning kahe võistluskünni komplektiga, nüüdseks on esindus kokku kuivanud. Põhjus selles, et lisaks oma Valtrale sai kool varem kasutada ka võistluskünniks sobivat renditraktorit. See aga müüdi ära ja koolil teist künnitraktorit pole, kuigi ader on olemas.

Nimelt peavad võistluskünni traktoril olema kitsad rehvid. Igapäevastel põllutöödel kasutatakse aga laiemaid.

Küsimust, kas minna võistlustele või mitte, pole JKHKs siiski kunagi esitatud. Ka harjutamisele ja kütusele kuluv raha pole olnud kooli jaoks probleem. Kooli põllutöömasinate õpetaja Vello Vilu loodab, et kui suuremad investeeringud hoonetesse ja muusse vajalikku tehtud, saavad nad ka uue traktori, et Olustvere poistele rohkem konkurentsi pakkuda. Järvamaal on mitmeid traktorimüüjaid ja koolil hea koostöö nende kõigiga.

“Põltsamaa ametikooli osavõtt künnivõistlustest kestab täpselt nii kaua, kui meie vana Belaruss veel tiksub,” sõnab kooli praktikakorraldaja Liia Saatre. “Vaja oleks uut väiksemat traktorit, millega saaks nii õppida kui käia võistlemas, kui Belaruss otsad annab.”

Koolil on ka üks võistlusader. Tehnikat on Saatre sõnul vaja kindlasti juurde soetada, sest huvi põllumajandusõppe vastu kasvab. “Loodame koostööle Dotnuvos Projektaiga. Aeg hakkab sinnamaale jõudma, et meie tehnikaparki oleks vaja uuendada,” ütleb Saatre.

Igal aastal on olnud võistlustel väljas ka Kehtna ametikool, kus põllumajanduseriala õppekavas eraldi polegi, küll aga õpetatakse seal liikurmasinate juhtimist ja tehnikat. Tänavu teatati algul, et Kehtna poisid võistlema ei tule, kuigi koolil on olemas nii traktor kui ader, samuti õppesõiduhaagis, millega traktor kohale viia.

Künniseltsi ja Olustvere kooli abiga asuti sponsoreid otsima. See õnnestus ning tänu sellele on võistlejate rivis siiski ka Kehtna poisid.

“Meil on tehnikavaldkonna eelarve seoses uute hoonete ja muu sarnasega piiratud,” põhjendab kooli direktor Eero Kalberg. “Künnivõistlusteks ettevalmistamine pole õppekava järgne tegevus.” Samas tunnistab ta, et see on nii õpetajatele kui õpilastele vajalik ja huvitav.

Elu on muutunud

Veel viie aasta eest oli põllumajanduserialade täituvus enamikus kutsekoolidest kesine. Nii olid koolid sunnitud otsima atraktiivsemaid erialasid, looma uusi õppekavasid, lisaks uuendama õppehooneid ja ühiselamuid – ning investeeringud läksid mujale kui põllumajandusõppele.

Praegu on olukord teine. Olustveres õpib juba mitmendat aastat põllumajandust mitte üks, vaid kaks kursusetäit noori. Ka Järvamaa KHK saab põllumajanduseriala vaevata täis.

Liia Saatre Põltsamaa ametikoolist kinnitab, et põllumajanduseriala kogub populaarsust ka seal. “Maalt tulevad noored, kes tahavad teadlikult põllumajandust õppida,” ütleb ta. “Põllumajanduseriala lõpetajate protsent on kõige suurem ja kutseeksami tulemused kõige paremad.”

Seetõttu on rohkem ka neid noori, kes huvituvad masinatest ning põlluharimisest, kaasa arvatud kündmine. Treenimine ja võistlemine on parim võimalus saada heaks kündjaks.

Samas kinnitavad põllumajandusettevõtete juhid, et heade künnioskustega poisse ei ole piisavalt. “Julgen väita, et koolist tulevatel poistel on künnioskus üks nõrgemaid,” on kriitiline Adavere Agro tegevjuht Hannes Alusalu. “Elektroonika ja IT on neil hästi käpas, aga seda, kuidas künda ja atra reguleerida, nad ei oska.”

Ta lisab, et künnioskus on kõige praktilisem oskus üldse ning seda ei saa omandada mujal kui põllul. “Traktor ja ader tahavad reguleerimist. Teoreetiliselt ei saa seda selgitada, selleks peab olema praktiline tegevus!”