Põllumees avaldab arvamust: Veel üks vaade põllumajandusteadusele
Kui eelmise aasta rekordilisi teraviljasaake saab seostada hea ilmaga, siis piimatootjate tulemuse tagant tuleb otsida sihikindlat pikaajalist tegevust. Piimatoodangus lehma kohta möödus Eesti oma 8 tonniga eelmise aasta kokkuvõttes Saksamaast ja jõudis kahekümne aastaga viie esimese Euroopa riigi hulka.
Selle kiidujutu peale tuleks aga küsida, kust Eesti põllumehed selle tarkuse on võtnud. Vaadates bilansse ja laenukoormusi selgub, et paljuski on tegutsetud liigseid riske võttes. Õigete investeerimisotsusteni on jõutud isiklikul katse ja eksituse meetodil, ning kui lisada siia Eesti turu väiksus, on meie põllumajanduse investeeringud liiga kallid.
Väikeses riigis aitaks neid odavamaks muuta hästi planeeritud ja mõtestatud teadustegevus. Viimase aastakümne tehnoloogiline revolutsioon on toimunud aga ennekõike tehnoloogiate maaletoojate kaasabil ja Eesti oma teadlaste osa on jäänud väikeseks.
Võib olla tõsi, et meie turg on liiga väike ja me ei peaks ise jalgratast leiutama. Küll aga oleks suur tööpõld rakendusteadusele, kus erapooletult suudetaks vähemalt võrrelda pakutavat.
Ennekõike ootavad põllumehed tehnoloogiate-ratsioonide-lisandite finantsmajanduslikke võrdlusi. Praegune olukord on aga kahjuks selline, et meie rakendusteadus lohiseb tegelikul ettevõtlusel sabas. Teadusemehed tulevad uurima ja mõõtma juba valmis ehitatud farme, mille eest on ettevõtjad maksnud oma taskust sadu tuhandeid eurosid. Ometi peaks asi käima vastupidi!
Kui raha on vähe, tuleks püüda olemasolevaid ressursse otstarbekalt kasutada. Mõistlik oleks koondada Eesti põllumajandusteadus (v.a Jõgeva sordiaretajad) struktuuriüksustena Eesti Maaülikooli tiiva alla.
Sama katuse alla mahuks ka nõustamisteenistus – nii oleks tagatud otsene side teaduse ja praktika vahel.
Toidutootmine on tulevikuäri. Seda saab aga efektiivselt arendada üksnes teaduse kaasabil, arvestades põllumajandusettevõtluse vajadusi.
