Põllumees ei osta enam väetist huupi
“Mullaproovide suurem tegemine läks lahti siis, kui hakati maksma toetust keskkonnasõbraliku majandamise eest,” meenutab taimekasvatusnõustaja Ene Milvaste. “Põllumees, kes seda toetust saada soovib, peab tegema igalt põllult mullaproovid.”
Esimestest keskkonnatoetustest on möödas kaheksa aastat ja põldudel teine tiir peal. Seetõttu teavad viljakasvatajad järjest paremini oma maade seisukorda.
Põhilised proovid on Milvaste sõnul mulla happelisuse proov, kaaliumisisaldus ning rapsipõldudel ka mikroelementide sisaldus. Piirkonniti on muldade olukord erinev. Põhja-Eesti peamine mure on kaaliumipuudus. Seetõttu kasutatakse kas puhast kaaliumväetist või nn sügisest NPKd, kus lämmastikku on vähem, kaaliumi aga palju.
Väetist Milvaste sõnul liiga palju ei panda, seda juba kas või hinna tõttu.
Kokku hoida pole samuti mõtet. “Tänavu ostan 32 tonni väetist, viis tonni rohkem kui eelmisel aastal. Muidu saaki ei saa,” räägib Aivar Sloog, 100 hektaril vilja kasvatav Päka talu peremees Võrumaalt Antsla vallast. “Masuajal ostsin väga vähe, aga saagikus läks alla ja pole mõtet niisama ka nurme peal sõita!”
Sloog ei osta väetisi huupi, vaid mullaproovide alusel, mis näitasid, et puudu on kõige enam fosfori- ja kaaliväetisi. Ta ostab oma väetised ühistust Farm In, mis ühendab mitut põllumeeste ühistut ja on kodumaine firma.
“Ma ei taha suuri välismaised firmasid nuumata. Olen aru saanud, et Farm Ini väetisehinnad on Eestis ühed soodsamad. Tundub, et natuke on hinnad võrreldes eelmise aastaga ka tõusnud, kuid mitte märkimisväärselt,” lisab Sloog.
Väetiste hind kõrgem, kuid õnneks jalust maha ei löö
Sama väidab ka Pirmastu OÜ juht Toomas Tobreluts Põlvamaalt: “Väetiste hinnad on jätkanud tõusu, kuid võrreldes aasta varasemaga on see väike. Kuna teraviljahinnad on suhteliselt kõrged, siis väetised jalust maha ei löö, kui mõistlikult kasutada.”
Tobreluts selgitab, et kuna mullaproovid on näidanud, et tema põllud on magneesiumivaesed, siis paaril viimasel aastal on väetiste struktuuri muudetud magneesiumväetiste kasuks. Magneesiumipuudus on tema sõnul iseloomulik suurele osale Kagu-Eestist.
“Mõne aja tagusega võrreldes on nüüdseks jõutud arusaamisele, et kultuuridele on vaja ka väävlit anda. Kui varem tuli väävlit palju õhust, Maardu korstnatest näiteks, siis nüüd enam mitte ja isegi metsad kannatavad väävlipuuduse käes,” räägib Tobreluts.
Põhiliselt ostab ta väetised Kevili ühistult, aga ka näiteks Baltic Agrolt ja Raplamaa Põllumeeste Liidult. Põhiline tellimine on talvel ning märtsis-aprillis on aastane väetisekogus kohal.
“Kuigi tellime väetised talvel, jääb suurem jagu maksmist nende eest sügisele. Kas siis viljamüügi järel rahaliselt või saagiga tasaarveldades,” ütleb Tobreluts. “Meil on 100 protsenti otsekülv, tänu sellele kulub ka väetisi vähem. Kasvatame palju vahekultuure ja teeme allakülve teraviljadele. Ilmselt seetõttu on ka väetiste kasutusefektiivsus kõrgem ja pääseme väiksema kogusega.”
Seda, et väetiseostu aluseks saavad aina enam mullaproovid, kinnitab ka Farm Plant Eesti väetiste tootejuht Mikk Tagel. Kuigi tema teada on laias laastus lämmastikväetiste (N) ja kompleksväetiste (NPK) vahekord on 50:50, valivad paljud põllumehed NPK valemi vastavalt mullaanalüüsidele. “Kui on fosfori- või kaaliumipuudus, läheb käiku natuke rasvasem väetis, näiteks NPK 16-16-16,” üteb Tagel.
Ta selgitab, et põhiliselt läheb NPK külvi alla, tagamaks piisav toiteelementide varu kasvuperioodi alguses ning hiljem reguleeritakse taimekasvu pealtväetamisega.
Üha enam ostetakse väetis kevadel pangalaenuga
Väetist tuleb Eestisse igast ilmakaarest. Üks suurim väetisemüüja maailmas on firma Yara, kust ka Eestisse väga palju väetisi ostetakse. Need tulevad Soomest ja spetsiifilisemad Norrast. Lisaks ostetakse väetist Saksamaalt, Belgiast, Hollandist, Leedust, Venemaalt, Valgevenest, Poolast ja isegi Hiinast.
“Hiina ongi ilmselt kõige kaugem koht, kust väetist Eestisse tuuakse,” arvab Oilseeds Trade’i müügijuht Meelis Fink. “Kindla peale minek on Yara väetised, millega probleeme praktiliselt ei esine. Aga palju ostetakse ka odavamaid Venemaa väetisi,” kinnitab Mikk Tagelgi.
Kui varem võis maanteedele ilmunud väetiseautosid pidada kevadekuulutajaiks, siis viimastel aastatel on seegi muutunud. Nii Oilseeds, Farm Plant kui Baltic Agro kinnitavad, et kuna viimastel aastatel on viljahinnad olnud head, alustatakse väetiste varumist juba novembris-detsembris.
Alles kolme-nelja aasta eest oli nii, et väetis osteti kevadel ja selle eest tasuti partnerfirmale viljaga sügisel. Praegu on käigus ka muud variandid.
“Aastast aastasse suureneb nende klientide osakaal, kes võtavad pangast kevadlaenu ja maksavad väetise eest kohe ära − pangaintress on soodsam ja põllumehele jääb rohkem raha kätte,” valgustab trende Mikk Tagel. “Ja osa põllumehi ostab järgmise kevade väetised juba eelmise aasta lõpus ära. Kuna viljahinnad on hetkel kõrged, siis kohese maksega.”
KOMMENTAAR
Margus Ameerikas
Baltic Agro ASi arendusdirektor
Väetiste kasutamise kogustelt oleme praegu Eestis 1960. aasta tasemel. Maksimumkogused olid kaheksakümnendate lõpus. Pärast nõukogude aja lõppu vähenes väetiste kasutamine 12 korda ja nüüdseks oleme 20 aastat põlde alaväetanud.
Toitainete bilanss on meil negatiivne olnud viimased 20 aastat eriti kaaliumi osas, kuna iseseisvuse esimestel aastatel anti põldudele vaid kõige odavamat lämmastikku.
2008. aastaks oli aga asi muutunud: väetistest oli vaid kolmandik puhtalt lämmastikväetisi, ülejäänud kas tasakaalustatud NPK-väetised või ka PK-väetised. See oli juba ligilähedane optimaalsele ning toona saadi põldudelt ka rekordsaagid.
Järgnenud kriis viis kogused jälle tagasi 2004. aasta tasemele ja taas hakati vaid lämmastikku kasutama: ligikaudu 2/3 aastal 2009. Nüüdseks on puhta lämmastiku osa jälle vähenenud ning järjest enam pööratakse tähelepanu tasakaalustatud väetamisele.
