"Tõusta igal hommikul varavalges, teades, et 80-tunniste töönädalatega jõuad sa kuus teenida vaid 200-300 eurot, on tõeline piin," rääkis ta. "Füüsiline väsimus, psühholoogiline pinge, pank, kes tahab lepinguid lõpetada ja lehmade surm - mul ei ole enam põhjust elada."

Prantsusmaa enesetappude määr on tunduvalt kõrgem Euroopa keskmisest - 16,7 suitsiidi 100 000 elaniku kohta (Euroopa Liidu keskmine on 11,7 suitsiidi 100 000 elaniku kohta). Prantsusmaa farmerite enesetapud on aga palju suurema probleemi üks sümptomitest - nimelt põllumajandustoodete järjest vähenevad hinnad ja sellega seonduvalt ka väiksemad sissetulekud, kirjutab munchies.vice.

17aastaselt farmitööd alustanud Claude Raffray üritas suitsiidi 2009. aasta piimakriisi ajal. "Meid ei austata, inimesed suhtuvad meisse kui keskkonnasaastajatesse ja hävitajatesse. Paljud usuvad, et me ei kohtle oma loomi hästi. See ei ole tõsi," rääkis Raffray fotograaf Jonathan Alpeyrie'le, kes portreteeris raskustesse sattunud prantsuse põllumehi.

Raffray jaoks on oluline hea suhe loomadega ning ta püüab neile anda vaid kvaliteetset toitu. Nüüd, kus piimahinnad on maas, peab ta aga oma väljaminekutel rohkem silma peal hoidma, vahendab politico.

Päeval, mil Raffray enesetappu üritas, tundis ta end ahistatuna Brüsseli regulatsioonidest. "Sul ei ole seda vabadust, mis talupoegadel omal ajal oli, sa pead igaks asjaks luba küsima." Raffray sõnul on põllumees kohalike omavalitsuste meelevallas, liiga palju tuleb teha paberitööd ja alluda erinevatele regulatsioonidele.

Raffray suudab maksta endale iga kuu palka 600 eurot, millega ta peab ülal pidama ka oma lapsi.

"Me kaevame endale ise hauda. Kui EL-USA vabakaubandusleping (Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerlus ehk TTIP) läbi läheb, hävineb suurem osa põllumajandussektorist. Me ei tea siis, kust suurem osa toidust meie lauale tuleb ja see on kuritegelik."

Lihaveiseid kasvatava Vivianne Alloin on samuti pahane Brüsseli peale. "Me ei saa harida oma maad nagu me harjunud oleme." Kui ta tahaks lihaveisekasvatusest loobuda ja hakata teraviljakasvatajaks, peaks ta selleks taotlema luba Euroopa Liidult ning saaks arvatavasti eitava vastuse, kuna teravilja tootmise ülejääk on suur. Viiskümmend aastat tagasi võisid põllumehed Alloini sõnul kasvatada mida tahtsid, peaasi, et tegemist oli kohaliku tootmisega. "Brüssel reguleerib kõike, et midagi ei muutuks," leiab naine.

Ta kulutab iga päev järjest rohkem aega paberitööle ning arvab, et üleregulatsioon tapab meid lõpuks. "Me ei tea millises suunas edasi minna ja ei tea, kas me jääme ellu." Samas ei usu ta, et Euroopa Liidust välja astumine aitaks. "Kui me lahkuksime, siis esimestena kannataksid põllumehed."