Aasta oli 2007, kui ellu kutsuti Euroopa kalandusfond (EKF), eesmärgiga suurendada sektori konkurentsivõimet ja aidata sel saada keskkondlikult, majanduslikult ja sotsiaalselt jätkusuutlikuks. Fondi eelarve nende eesmärkide saavutamiseks perioodil 2007–2013 oli 3,8 miljardit eurot. Meie kalastuspiirkondade rahastamiseks oli ette nähtud 84,6 miljonit eurot EKFi vahenditest ja 28,2 miljonit eurot Eesti riigi eelarvest.

Eesti rannikualad jagati kaheksaks kalanduspiirkonnaks ning moodustati kalanduse tegevusgrupid. Nende eestvedamisel viidi kohalike arengustrateegiate rakendamise kaudu ellu EKF meedet 4.1.

„Kalanduspiirkondade säästev areng”. Koostati ja valiti välja parimad rannakalanduse ja kalurikogukondade arengut ning püsimajäämist toetavad projektid.

On aeg kokkuvõteteks. Praegu võime tõdeda, et tänu nende projektide elluviimisele on meie kaluriperede ja -piirkondade majanduslik toimetulek paranenud ning tulevikku vaadatakse optimistlikumalt.

Vaatame ajas tagasi ning meenutame, millised nägid kalastuspiirkonnad välja enne ja kuidas edeneb elu pärast EKFi esimesel rahastusperioodil tehtud investeeringuid. Kas uued ettevõtmised on jätkusuutlikud ja kalurkonnal uusi ideid, kuidas edasi minna?

Virumaa kalanduspiirkond

Kui vanad kalurikolhoosid, suurematest Viru rand ja Kirov, lõpetasid oma tegevuse, jättis erastamine tootmishooned tühjaks. Kalamehed, kes püüdsid võrguga, tegid seda edasi, ning müüsid kala käest kätte. Probleemid tekkisid Virumaa idapiirkonnas, kus traditsiooniliselt püütakse kastmõrraga räime. Neid suuri koguseid polnud enam kuhugi panna.

Seadusandlus oli puudulik ja heitlik, mingil ajal andsid kalapüügilube ehk nn kolme võrgu lubasid välja omavalitsused. Vanad kalurid käisid ikka vanast harjumusest merel, noori kalamehi peale ei tulnud.

Uued seadused ja koolitus

Kui Euroopa Liidu reeglid ja seadused hakkasid meile üle tulema, tegi Kalurite Liit kalameestele koolitused, et nad saaksid rannakaluri nõuetele vastavad kutsed.

Hakati moodustama ühinguid, et kalurite tööd koordineerida ja Euroopa Liidu vahendeid tulemuslikult jagada. Virumaal moodustati selleks Virumaa Rannakalurite Ühing.

„Arusaamine EKF-i toest oli kalurite seas kohati päris sinisilmne,“ tunnistab ühingu tegevjuht Lembo Pikkamäe. „Oli neid, kes arvasid, et ühingu juhatuse esimees tuleb suure rahakotiga ja selle sisu jaotatakse kõigi vahel ühtlaselt laiali. Üllatus oli suur, kui selgus, et rahastusobjekt ja tegevus tuleb endal välja mõelda, projekt ise valmis kirjutada – seega ise vaeva näha. Ka selgus, et kalamees on küllaltki konservatiivne, teda teistmoodi mõtlema ja väljakujunenud traditsioone murdma panna on päris kunst. Kolhoosiajal kalamees püüdis kala ja elatas sellega oma pere. Nüüd, üleminekuperioodil, oli vaja leida teisi võimalusi.“

Lembo Pikkamäe hinnangul oli kõige suurem kasu ehk välisreisidest, kus kalurid oma silmaga nägid, kuidas mujal toimetatakse. „Käisime Taanis messil, Saksamaal, Ahvenamaal, Soomes. Kõik seal nähtu pani mõtlema ja tugevdas usku teistmoodi tegemise võimalikkusse. Kalameeste seas on ka aktiivseid, tõsise ärivaistuga mehi, kes juba päris esimesel rahastusaastal haarasid võimalustest kinni. Teised tulid tasapisi järele ja nii oli pidevalt vahendeid, mida jagada.“

Pearõhk sadamate korrastamisel

Virumaa kalanduspiirkond asub põhjarannikul, avatud Soome laht määrab merele mineku võimaluse ja seega peab lossimiskoht olema päris korralik, vajades suuri investeeringuid. „Kui meil ehitad kai, pead mõlemale poole rajama tõsised kivimuulid,“ räägib Pikkamäe. „Just Ida-Virumaal on oluline pöörata tähelepanu sadamatele, et hõlbustada kastmõrdadega suuremahulist kalapüüki.

Sestap läkski meil esimesel rahastusperioodil 60% sadamate peale. Esialgu suutsime raha anda vaid neljale: Eisma, Võsu, Toila ja Narva-Jõesuu sadamale. Maksimumi või selle lähedase toetussumma said Toila, Võsu ja Eisma. Täna toimivad Toila ja Eisma sadamad.

Rekonstrueerimistöödega alustas Narva-Jõesuu. Toila sadam on meil piirkonnas lossimisnumbrite ja kalurite arvu poolest number üks.“

Kala väärindamine ja kõrvaltegevused

Tänapäeval peab iga kalur mõtlema, kuidas oma kala kõige kallimalt ehk siis väärindatult maha müüa ning mida teha ajal, mil merele ei pääse. „Eks vaadati ringi ja kui Läänemaal hakati puulõhkumismasinaid ostma, hangiti meie piirkondagi kaks sellist,“ jutustab Pikkamäe. „Kuid siis saadi aru, et kõlvatu konkurentsi tekitamisega rikkaks ei saa ja tuleb laiemalt mõelda.“

Üheks piirkonna edukamaks meheks kiidab Pikkamäe Virko Sirkeli, kes osutab kalapüügi kõrval Lahemaa rahvuspargis giiditeenust. Sellega haakub aga teinegi töö – puidust meenete ja väikemööbli tegemine. Selleks hankis ta fondi rahade toel vastavad puidutöötlemisseadmed.

Narva-Jõesuus tegutsev rannakaluri kutsetunnistust omav Sergei Gordejev on samuti piirkonna üks silmapaistvamaid tegijad. Kuna ta on omandanud ka koka elukutse, siis valmistab ta nii omapüütud kui ka juurdeostetud kalast oma retsepti järgi marineeritud silmu ja meritinti. Linnalt rendib ta ruume, EKF toetusrahadega rajas ta neisse külmtsehhi toore kala töötlemiseks ja hoiuks ning kuumtsehhi kalakonservide valmistamiseks. Kiirematel aegadel annab ta tööd veel kolmele kohalikule inimesele. Ka soetas Gordejev EKFi toel viis komplekteeritud aerupaati, et korraldada turistidele paadimatku.

Uueks perioodiks plaanid olemas

Uuel rahastusperioodil suunatakse piirkonnas osa raha sadamate lõplikuks kordaseadmiseks. Järjekorras on Narva-Jõesuu, Karepa, tahtjaid on veelgi. Võimalused on nüüd ka avardunud, võimalik on soetada mehhanisme, väikseid veoautosid ja traktoreid.

„Meie piirkonna üks suurimaid tootmise edendajaid on Narva-Jõesuu külje all Vaivara vallas Kudrukülas tegutsev OÜ Vitarsis,“ tõdeb Pikkamäe. „Eelmisel rahastusperioodil ehitas OÜ tootmishoone, külmutuse ja hankis kalakuivatusseadme. Nemad on kindlasti huvitatud edasiminekust, suitsukala valmistamiseks vajalike seadmete soetamisest.

Meie piirkonna tegijad klassifitseeruvad eelkõige mikrotootjateks ehk siis kuni kümne töötajaga ettevõteteks. Eks ühistööga ole meil probleeme, aga juba saadakse aru, et kalleid tootmisliine on mõistlik soetada ikka umbes viie mehe peale.“

Sergei Gordejev valmistab nii omapüütud kui ka juurdeostetud kalast oma retsepti järgi marineeritud silmu ja meritinti.

Saaremaa kalanduspiirkond

Mandriinimeste kujutluses püsivad Eesti saared ikka väikeste muretute paradiisioaasidena, mida ükski torm ei heiduta. Ometi tunnistab MTÜ Saarte Kalanduse tegevjuht Heino Vipp, et saarte rannakalurite olukord oli enne EKF-i esimest rahastusperioodi pehmeltki öeldes nutune. „Väikesed kalasadamad olid lagunenud ja palju paate oli viidud jaanilõkkesse. Neid aluseid, millega oleks kannatanud kaldast turvaliselt kaugemale minna, oli järele jäänud vähe. Püünised olid vanad ja uute ostmiseks ei olnud lihtsalt raha.“

Hinnanguliselt tavatsetakse öelda, et ettevõtlikke inimesi on kogu rahvastikust vaid 5%. Heino Vipp usub, et rannakalureid on pigem seadustega ettevõtlikuks õpetatud: „Kalurid peavad seadusest tulenevalt olema FIEd ehk teisisõnu ettevõtjad. Usun, et palju ideid ja mõtteid oma töö ja elu edendamiseks oli kalurite peas olemas, kuid palju oli kinni just rahas. Oleks see tulnud kümme aastat varem, ei peaks me vahepealsest mõõnaperioodist pikalt rääkimagi.“

Korrastati sadamaid ja leiti lisategevust

Heino Vipp loetleb positiivsete muutuste poole peal kokku 11 sadamat, mis esimesel rahastusperioodil korda tehti. Sõidukõlbulikuks remonditi palju aluseid, neile hangiti ökonoomsemad mootorid.

Saartele ehitati juurde ka üsna mitmeid majutuskohti, mis edendavad turismi, andes samal ajal kaluriperedele lisasissetulekut. 

Eriti edukatena tõstab ta esile kolm projekti: Läätsa sadam, Nasval hangitud kalade vinnutamise seadmed ja agariku (punavetika) püügivõimaluste ja töötlemise parandamine.

„Läätsa sadamas tehtud rekonstrueerimistööd tõid otsese tulemuse: väljapüük suurenes, nii et siit saadakse nüüd maakonna teised väljapüügid Nasva järel.“

Kaluritele on väga tähtis, et kogu väljapüütud kala ostetaks ära ühes kohas. „Varem tuli nn prügikala ehk koger, kiisk ja särg loomadele anda. Seega oleks teistel õppida Nasval asuva firma Goldfish kala vinnutamise kogemusest. Firma omaniku Raul Paabu äriidee seisneski selles, et vähem nõutud kalad kuivatatakse. Selleks taotles ta raha kalakuivatamise seadmete ostuks ning koostöös teadlastega töötati välja tehnoloogia, kus sundventilatsiooni ja soojusega saab kala kuivatada terve aasta.“

Märkimisväärne on ka see, et kuivatatud kalale leiti kohe turud – Eesti, Läti ja Leedu, ning juba vaatab firma omanik ka Skandinaavia turu poole.

OÜ Tinurek tegeleb aga ühena vähestest Eestis agarikupüügiga. Agariku töötlemiseks investeeriti viilhalli ehitusse ning hangiti vastavad seadmed selle kuivatamiseks ja ladustamiseks. Osteti ka uus traktor ja haagis lisaseadmetega.

„Ka sellel firmal on auahned plaanid minna Euroopa turule,“ teab Vipp. „Lisaks pakuvad nad lumekoristusteenust ning on rajanud puhkemajad Nasvale ja Muratsi külla.“

Kas teostatud projektid ja tegevus on jätkusuutlikud?

„Läätsa sadamas on väljakujunenud kalurkond suutnud kasvatada endale ka juba noorte meeste näol tublit juurdekasvu,“ kiidab Heino Vipp. „Siin on nii kala kui kalurid ning tulevikku vaadatakse lootusrikkalt. Teisel rahastusperioodil rekonstrueeritakse täielikult või ehitatakse uus sadam Nasval. Siin on meie kõige kalarikkam piirkond, andes 2/3 kogusaagist. Ka teised edukad projektid vaatavad lisanduvate võimaluste ja uute turgude poole.“

Rõõmus kalur Martin.

Hiiumaa kalanduspiirkond

Tagantjärgi Hiiumaa kalameeste elujärje peale mõeldes ütleb MTÜ Hiiukala tegevjuht Tuuli Tammla, et enne EKF-i esimese rahastusperioodi algust oli saare kalanduses üks viimase aja madalseise. „Kalasaagid olid eriti kokku kuivanud ning rannakalandus tähendas meie piirkonnas pigem hobi kui tulusat tööd ja äri.“

Ometi hindab ta hiidlast keskmisest eestlasest aktiivsemaks: „Kes seda teiste piirkondade siseelu nii täpselt teab, aga tundub, et Hiiumaal kasutati toetusrahasid eriti aktiivselt – just vaadates uute ettevõtete hulka. Mõnel olid ideed peas juba ammuilma, need ootasid vaid rahastamist, teistel hakkas mõte liikuma alles meetmete avanedes.“

Aga eks ajalooski ole saartele uuendused varem jõudnud kui mandrile, Tuuli Tammla toob näiteks korstendega majad. Samas tunnistab ta, et mingeid eriti innovaatilisi projekte esimesel rahastusperioodil ellu ei viidud, küll loodi suur hulk täiendavaid elatamisvõimalusi, mis oli ka suuresti meetmete eesmärk.

Kalandus kui põhitöö eelkõige

Korda on tehtud mitmed sadamad, mis aitavad kaasa kaluriameti väärtustamisele. „Esile võiks tõsta ka Imre Kivi asutatud püünisetöökoda, kus valmistatakse nii võrkusid, mõrdasid, rüsasid kui ka vajadusel traale. Kõike seda valmistatakse eritellimusel, sest näiteks mõrd peab vastama konkreetse püügikoha tingimustele ja sobima kindla kalaliigi püüdmiseks.“ Veidi lihtsam pidi olema nakkevõrkudega, kuid ka siin on igal kalamehel omad materjali, silma suuruse, niidi jämeduses, võrgulina värvi jmt eelistused.

„Imre Kivil, kes töötas aastaid Hiiu Kaluris püünisetsehhi juhatajana, oli mõte oma töökoja rajamiseks juba aastaid tagasi ning selle teostamine seisis just rahapuuduse taga. Nüüd ehitati ühe projekti alusel vajalikud tööruumid; teisega hangiti õmblusmasin võrkude rakendamiseks ning teised väikevahendid; kolmandaga soetati kaubik materjali ja valmistoodangu transportimiseks.“

Täna töötab töökojas peale juhataja veel neli inimest. Toodangu nõudluse kasvule on omakorda kaasa aidanud EKF-i meede, mille abil kalurid saavad soetada hülgekindlaid ja selektiivseid püüniseid. 

OÜ Hiiurand ehk perekond Kalmus on kalapüügile lisanud kala töötlemise ja toitlustuse pakkumise suvistel üritustel. Pakutakse suitsukala, angerjasuppi, praetud lesta ja räime. Oma müügilett on perel ka Kärdla keskväljakul asuvas kaupluses. EKF-i töötlemise ja otseturustamise toetust on nad saanud grillpannide, müügitelgi, sügavkülmiku, vaakumpakendaja ja hakklihamasina ostuks.

Rannakalandus on tõusuteel

„Meie rannakalandus on n-ö kaardile saanud,“ hindab Tuuli Tammla EKF-i esimese rahastusperioodi tulemuslikuks. „Mitmesuguste strateegiate või planeeringute väljatöötamisel kutsutakse nüüd kalurid ka alati laua äärde ning küsitakse arvamust. Kalurid ise suhtlevad rohkem ja teevad koostööd. Ka noori on juurde tulnud, neid on ilmselgelt ahvatlenud paremad töötingimused, suurenevad kalakogused ja seega ka sissetulekud.“

Kuis edasi? Tuuli Tammla tunnistab, et puudu on jätkuvalt näiteks ühest tublist väikesest kalatööstustest. „On projekte, mis on kindlasti jätkusuutlikud, näiteks grill Lest & Lammas ning Hiiu Õlle Koda, eespool kirjeldatud püünistetöökoda ning paar puidutöökoda. Samas on selge see, et näiteks kalasadamad ei saa kunagi küllalt kasumlikuks nii nagu ka kalandust tutvustavad üritused.“

Grill Lest & Lammas.

Pärnumaa kalanduspiirkond

Enne EKF-i esimese rahastusperioodi algust ei olnud Pärnumaa kalanduspiirkonnas asuvatesse kalasadamatesse investeeritud 30–40 aastat. „Valdav osa piirkonnas asuvatest kala lossimiskohtadest ja -sadamatest olid armetus olukorras,“ tunnistab Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht Esta Tamm. „Lossimiskaid olid amortiseerunud, sageli puudus vajalik elektrivõimsus, vesi ja kanalisatsioon ei vastanud nõuetele.“ Olukorra tegi halvaks ka see, et paljudesse lossimiskohtadesse ja sadamatesse viivad juurdepääsuteed olid halvas seisundis või puudusid üldse.

„Teades meie piirkonna tootmisvõimsust, ei rahuldanud toorme lossimise seadmed ja tingimused enam Pärnumaa piirkonna rannakalureid. Enamus seadmeid olid pärit sügavast nõukogude ajast ning väga ressursimahukad ja amortiseerunud.“

Suur probleem oli piirkonnas sadamate laevatamisega. „Pärnu laht on liikuvate liivadega laht, mis tähendab seda, et iga sügistorm toob sadamasse liiva, muutes sisse- ja väljapääsu sadamast keeruliseks. Seda eriti täislastis alusega. Seetõttu vajavad sadamate akvatooriumid regulaarset puhastus-süvendust.“

Piirkonnas puudus ka kala otseturustamine ning kala aastaringne kättesaadavus, mille tõttu ei olnud kaluril võimalik kontrollida kala hinda.

„Aga ega kõik olnud ainult problemaatiline,“ möönab Esta Tamm. „Meil oli ja on tugev kalurkond, kes oma piirkonna hea käekäigu pärast muret tunneb ning on valmis panustama piirkonna arengusse. Nii sündisidki esimesed ühised mõtted ja ideed, kuidas edasi liikuda.“

Rahastus andis võimalused

EKF-i rahastus andiski kaluritele võimaluse oma plaanid ellu viia. „Pärnumaa tegevuspiirkonnal on teada kohapealne tootmisvõimsus, kuid see ei rahulda tänasel päeval rannakalurite vajadusi. Kala transporditakse üle Eesti ja sellega ei tagata püütud kala piisavat kvaliteeti. Seetõttu nägid piirkonna rannakalurid vajadust arendada üle piirkonna välja seitse logistikakeskust. Samuti oli vaja soetada piirkonda puhastustehnika, et tagada sadamatesse vajalik sügavus.“
Esta Tamm Pärnumaa inimesi passiivsuses ei süüdista, pigem vastupidi.

„Kalurid on koondunud ühendustesse, et koos midagi ära teha ja piirkonnas asju paremaks muuta. Kui milleski probleem on, siis ehk julguses. Kalurid on ju kõik ettevõtjad ning suudavad hinnata oma riske. Ülepeakaela riske võtma ei tormata. Sageli on vaja häid ja positiivseid näiteid, et inimesed julgeksid ka oma mõtteid ja soove ellu viia. Vähemtähtis ei ole ka riskide analüüs ning nende maandamine.“

Esta Tamm toob näitena tõsiasja, et kalurid julgesid enim raha taotleda ja investeerida siis, kui kinnitati kulude osaline hüvitamine enne investeeringuobjekti valmimist. See andis kindlustunde ja aitas rahavoogusid paremini planeerida ning investeeringute elluviimine muutus odavamaks. Investeeringud kala töötlemisse, lossimisse jne on ju teadagi väga finantsmahukad.

Edu võtmesõna on koostöö

„Meie piirkonnas on välja arendatud ja välja arendamisel kokku seitse logistikakeskust, millest kolm vajavad veel täiendavaid investeeringuid töötlemisseadmetesse jne,“ räägib Esta Tamm. Veel kiidab ta Saulepa Rannamaja (www.sauleparannamaja.ee), mis tegeleb aktiivselt rannakultuuri ja traditsioonide propageerimisega. Piirkonnas lööb laineid ka vahva üritus RäimeWest.

Esta Tamm tõdeb, et EKF-i esimese strateegia koostamisel võeti piirkonnas sihiks pikem periood, kui määrus nõudis. Seetõttu ei pea ka järgmisel rahastusperioodil oma strateegia põhieesmärke muutma, vaid jätkatakse varem planeeritud tegevuste elluviimisega.

„Need on tegevused, mida seni oleme rahastusega toetanud kooskõlas meie piirkonna nägemuse ja strateegiaga ning seetõttu on need ka jätkusuutlikud. Mitmed ettevõtjad teevad täna plaane uueks rahastusperioodiks, kus elluviidud tegevustele lisanduvad uued. Töötatakse ikka selle nimel, et kaluril oleks tagatud aastaringne tegevus koos vajaliku rahavooga.“

Esta Tamm usub, et kalanduspiirkonnale toobki edu just laiapõhjalisem ja pikaajalisem piirkonna arendamine, mille võtmesõna piirkonna tasandil on tegelikult koostöö.

Lindi sadam