Neli võistuviljelejat rõõmustasid meid rekordsaagiga, saades üle viie tonni teri hektarilt. Sel aastal on mullusest suurem ka teiste talikultuuride kasvupind ja saagikus, kuid suurim muutuja on taliraps.

Põhiline põllukultuur

Eestis algas rapsikasvatus üle 30 aasta tagasi. Selle suurepärase põllukultuuri maaletooja, siinse agrotehnika uurija ja pühendunud propageerija oli teadusemees Karl Kaarli.

Arenguhoo on saanud meie rapsikasvatus sisse alles viimase 10 aastaga. Mullu jõudis selle põllukultuuri kasvupind 89 000 hektarini ja oli levikult odra järel teisel kohal. Kui arvestada saak rahaks, on rapsist saanud meie põhiline põllukultuur.

Rapsikasvatust tiivustab kõrge kokkuostuhind, raps on kõige tulusam põllukultuur ja seetõttu on kasvatajail majanduslik huvi saada veelgi suurem kogusaak. Kuna kasvupinda on ohtlik laiendada, püütakse suurendada saagikust. Olulise võimaluse annab suvirapsi asendamine talirapsiga, mis on saagikam. Lääne-Euroopa sordiaretajad teevad suuri kulutusi ja pingutusi just talirapsi saagipotentsiaali suurendamiseks.

Eestis on siiani esikohal suviraps, sest meie talved on talirapsile ohtlikud.

Kuid meie meisterkasvatajad on tõestanud, et agrotehnikaga saab riske vähendada ja on oma eeskujuga julgustanud ka teisi arukalt riskima. Tänavu hõlmas taliraps kogu rapsi kasvupinnast ühe neljandiku.

Uus must kuld

Raps on õlikultuur, pealegi alternatiivse energia allikas. Lääne-Euroopas kasutatakse kaks kolmandikku rapsist biodiisli tootmiseks. Kuna Euroopa Liit on võtnud konkreetsed kohustused alternatiivsete kütuste osakaalu suurendamiseks, on alust arvata, et hind võib küll kõikuda, kuid trend püsib. Pealegi pole Lääne-Euroopas sellist rapsi saagikuse tõstmise võimalust, nagu Eestis on suvirapsi asendamisel talirapsiga.

Rapsi võrdlemine musta kullaga on emotsionaalne ja toidab uusi lootusi. Võib-olla see esikohale tõusnud kasulik põllukultuur teeb sama, mis kunagi tegi lina.

Viljelusvõistluse esimesel aastal (2005) üllatas Tartumaa ettevõte Männiku Piim talirapsi saagikusega 4,1 tonni teri hektarilt. 2008. aastal saadi parim tulemus Valgamaa ettevõttes Kesa Agro – 4,8 tonni hektarilt. Sealt alates tekkis võistuviljelejate hulgas veendumus, et meie parimad viljelejad hakkavad oma parimatel põldudel saama 5 tonni ja rohkem.

2008. aasta talv oli talirapsile soodus, kuid paar järgmist mitte. Tänavu talvitusid talirapsid eriti hästi ja sündisid rekordid.

Tugevad ettevõtted

Raps on loomult intensiivkultuur ja vajab iga tonni terade kasvatamiseks 50 kg lämmastikku ehk 5 tonni
puhul 250 kg lämmastikku. Tavamõistes väga suur kogus. See omakorda nõuab suurt kogust väävlit. Saagikust kujundab tegurite süsteem, nagu õpetas juba ammu agrokeemia isa, sakslane Justus Lieblig.

Võrdluseks: Euroopa Liidus saadakse keskmiselt veidi alla 3 tonni talirapsi hektarilt, seejuures kõrgemaid saake saadakse Saksamaal (3,9–3,9) ja Taanis (3,4–3,7).

Mullu said Männiku Piim ja Pae Farmer 3,5–3,6-tonnise hektarisaagi korral ligikaudu 700 eurot arvestuslikku kasumit hektarilt, tänavu võib tulukus 5tonnise saagi korral küündida 1000 euroni hektarilt.

Mida ühist on neil neljal ettevõttel, kes said talirapsi rekordsaagid? Need on majanduslikult ja organisatsiooniliselt tugevad ning hästi juhitud ettevõtted. Ükski rekordsaagi saanud ettevõtteist ei ole keskendunud taimekasvatusele. Pae Farmer ja Männiku Piim on spetsialiseerunud piimatootmisele, Valdereks peab sigu ja Üllar Kaaverel on põhitegevuseks teenuste osutamine.

Looma- ja taimekasvatus vajavad teineteist, kokku moodustavad need nn täistsükliga tootmise; loomakasvatus saab taimekasvatusest söödad ja annab vastu sõnniku. Seda viimast vajavad põllud üha enam, kui tahame taimekasvatust intensiivistada. Pikaajalises perspektiivis käib saakide suurendamine läbi mullaviljakuse, mille tõstmiseks peab parandama mulla füüsikalist, keemilist ja bioloogilist seisundit. Neile kõigile on hea tänapäeva lautade kõrvalsaadus – vedelsõnnik.

Vedelsõnniku rohke kasutamisega paistab eriti silma Pae Farmer, kellel on 1000 piimalehma ja 400 lihaveist. Lisaks kasutab see ettevõte oma naabri suure seakarja vedelsõnnikut. Kokku saab Pae Farmeri 4400 hektarist haritavast maast aastas sõnnikut üle 1000 hektari. See on
üks parimaid tulemusi kogu riigis. Arvestuslikult saab Eestis aastas vedelsõnnikut (30 tonni hektarile) umbes 42 000 hektarit.

On tähelepanuväärne, et ka FIE Üllar Kaaver, kes ei pea loomi, kasutab samuti vedelsõnnikut. Seda ta saab Atriale kuuluvast seakasvatusettevõttest.