Rohumaade rajamine nõuab teadmisi
Asudes rohumaid rajama, peab juba seemne ostmisel
teadma, kuhu külvatakse, milline on väetamine,hooldamine, saagi kasutamine, viljavaheldus
ning masinate võimalused.
Rohttaimi külvatakse enamasti kõrreliste ja liblikõieliste heintaimede seguna. Sageli tuleb külvata ka kõrreliste segusid, seda eelkõige turvasmuldadele ja ajuti liigniisketele muldadele.
Heinaseemnesegude koostamine algab kõrreliste ja liblikõieliste omavahelise suhte määramisest. Otsuse tegemine ei sõltu ainult nende sobivusest (võistlusvõimest), vaid ka sobivusest loomaliikidele, talvekindlusest, mügarbakterite poolt õhust seotava lämmastiku kogusest.
Praegu on turul uued, suurema saagivõime ja kõrgema toiteväärtusega sordid. Kuivadel, kivistel, õhukese huumusekihiga muldadel saame kasvatada harilikku lutserni, keraheina, harilikku nõiahammast, punast aruheina, roog-aruheina ja põldtimutit. Need liigid kasvavad hästi ka parasniisketel muldadel. Niiskematel, tüsedama huumuskihiga muldadel kasvavad hästi kõik heintaimed. Takistuseks võib osutuda mulla happesus.
Valida saab tetra- ja diploidseid punase ristiku sorte. Enamasti kestavad tetraploidsed sordid diploidsetest aasta võrra kauem, mitmeniitelise kasutamise korral on saagi jaotumine niidete vahel ühtlasem.
Turul on valge ristiku sordid, mis sobivad koos kõrrelistega karjatamise kõrval ka
silo tegemiseks. Muutunud on valge ristiku osalusega segud. Näiteks valge ristiku ning karjamaa-raiheina di- ja tetraploidsete sortide segu Esko talu katsepõllul Harjumaal andis kolmekordsel niitmisel samaväärse saagi punase ristiku ja lutserni seguga.
Rohukoristamise masinad on muutunud efektiivsemaks, kuid ka kaalult raskemaks. Seetõttu suureneb punase ristiku ja lutsernisegude tallamise oht. Seepärast on soovitatav lisada valget ristikut, mis kiiresti levib kahjustatud aladele. Sellega suureneb ka sööda maitsvus.
Segude kasvatamise põldkatses Väätsa Agros on ilmnenud karjamaa-raiheina ja hariliku aruheina erinevus: kehvemates kasvutingimustes (nõrk väetamine) on saagikamaks osutunud harilik aruhein, paremates (tugevam väetamine) karjamaa-raihein.
Läbi aegade on kasvatatud palju põldtimutit, seda koos punase ristikuga heina tegemiseks ja ädalat karjatamiseks. Ta on hinnatud tänini, kuid puuduseks on saagi ebaühtlane jaotumine vegetatsiooniperioodi jooksul: üle 60% saagist langeb esimesele niitele.
Eestis on ligikaudu 100 000 ha turvasmuldi, mis sobivad kõrrelistele. Hästi püsivad põldtimut, harilik aruhein ja roog-aruhein. Väga hea saagivõimega on päideroog, aas-rebasesaba ja ohtetu luste. Kuid ühegi seemet ei ole turult saada.
Mulla ettevalmistamine
Kuna heinaseemne energiasisaldus on kümneid kordi väiksem kui teraviljal, peab harima mulla peeneks, see tuleb hästi tasandada ja tihendada. Sügavuseks on 10–15 cm. Mulla tihendamine enne ja pärast külvi on heinaseemne idanemise ja tärkamise põhitingimus.
Atraktiivne on heinaseemnete otsekülv vanasse rohukamarasse. Ent otsekülvi saab teha vahetult siis, kui rohukamara vanus on alla 3 aasta. Vanem rohukamar on vaja eelnevalt hävitada üldtoimelise kemikaaliga, pärast mõne nädala möödumist tuleb töödelda mulla pindmist kihti koorli või randaaliga vana juurkava ja kõrretüü lagundamiseks. Vastasel juhul tekib laguproduktidena mulda toksiline keskkond, mis ei lase seemnetel kasvada elujõulisteks taimedeks. Vajaduse korral tuleb teha ka mulla põhiharimist (umbrohutõrjet, kündmist).
Umbrohtude ühekordne tõrjumine kemikaalidega ei vabasta umbrohtudest täielikult. Tõrje tulemusena hävivad küll pikaajalised juurumbrohud, seemneumbrohud võivad aga igakordse mullaharimise järel taas tärgata. Umbrohuseemnete tärkamise eelduseks on nende paigutumine mullaharimise käigus selle pindmisse 0–3 cm sügavusse kihti.
Külviviisidest on tuntud allakülv, reaskülv, ristikülv (kahes osas) ja hajukülv. Viimasel juhul külvatakse seeme mullapinnale ja hiljem äestatakse sisse. Katteviljaks sobivad suvi- ja taliteravili, vikk ja hernes. Kõige vähem tundlikud kattevilja varjavale mõjule ja konkurentsile on punase ristiku, lutserni ja valge ristiku segud kõrrelistega.
Tänu uute mullaharimisriistade kasutuselevõtule, uutele sortidele ja teadmiste kasvule, on võimalik külvata heinaseemet varasemast väiksemate külvinormidega, mis on enamasti 20–25 kg/ha. Näiteks külvati punast ristikut Takkasaare talu põldkatses Järvamaal segudes 6–7 kg/ha, harilikku lutserni 12 kg/ha ning valget ristikut 2–3 kg/ha.
Lutserni, nõiahamba ja ida-kitseherne seeme segatakse mügarbakterpreparaadiga enne külvi, ristikuseeme siis, kui ei ole ristikut viis aastat ja kauem kasvatatud. Kõik liblikõielisterohked segud külvatakse kevadel. Kõrrelisterohkeid segusid võib külvata ka suve teisel poolel kuni augusti keskpaigani.
Taimede toitumine
Toiteallikaks on mullaseente ja bakterite toimel orgaanilisest ja mineraalainest vabanenud toitained, mineraal- ja orgaanilised väetised ning liblikõieliste taimede juurtel asuvate mügarbakterite poolt õhust seotud lämmastik.
Rohumaade rajamisel antakse orgaanilisi ja mineraalväetisi, happelistel muldadel ka lubiväetisi. Oluline on, et toitained oleksid taimedele omastatavad õiges vahekorras, sest muidu võib tekkida lamandumine, kasvu pidurdumine ning põua-, talve- ja haiguskindluse langus. Regulaarne iga-aastane väetamine mitmekülgse (liit)väetisega tagab taimede pika eluea ja saagikuse.
Katteviljata külvi korral niidetakse umbrohtu ajal, kui see on 15–20 cm kõrgune. Kui tõrjega on hilinetud, siis heintaimedega koos võib silosse sattuda looma tervist kahjustavaid aineid. Kuni õitsemiseni on umbrohud vähemürgised, pärast seda võivad mõnede umbrohtude söötmisel tekkida probleemid mitte ainult looma tervisega, vaid ka piima kvaliteediga. Umbrohtu on võimalik tõrjuda ka kemikaalidega varajases kasvufaasis.
-Kaaliumi (K) vajavad taimed sama palju kui lämmastikku, N : K = 1 : 1.
-Fosfor (P) on väga tähtis taimede tärkamisel ja juurestiku kasvamisel, selle puudumisel kasv pidurdub. Fosforit antakse 2–4 korda vähem kui kaaliumi.
-Kaltsiumi (Ca) vajavad liblikõielised mügarbakterite moodustamiseks, see soodustab juurestiku arengut ning toimib olulise elemendina taimerakkude kasvul.
-Väävel (S) on vajalik aminohapete moodustamisel.
Taimed vajavad väävlit sama palju kui fosforit P : S = 1.1.
-Magneesium (Mg) on oluline loomade puhituste ja tetaania ärahoid-miseks. Taimede toitumisel on Mg ja K soovitatav suhe 1 : 1,3–1,5.
