Seajaht Eesti moodi. Kaua veel?!
Jahimeestel tuleks mõtelda, kuidas korraldada metsseajahti nii, et see ei kujuneks loomade piinamiseks.
Televiisoris ja raadios on reklaamid, et kaitske lemmikloomi. Aga kes kaitseb metsloomi, näiteks metsseapõrsaid? Kelle eest on neid vaja kaitsta? Just inimeste, jahimeeste eest.
Olen eluaeg jahimees olnud ja igasugust jahti näinud. Seda, mis praegu meie ümber toimub, ei saa nimetada jahiks. See on loomade piinamine.
Ka koeri olen eluaeg pidanud ja ka minu koerad on kippunud metsas kesikule kallale. Selline koer tuleb koju jätta või ära anda. Ka kehtib tõik, et üksik laika läheb harvem põrsale kallale.
Koerad põrsa kallal
Vaatamata külmale ja lumele, kestab metsseajaht veebruari lõpuni. Aasta alguse kuud on tavaliselt kõige karmimad. Olgugi et teised sõralised on rahule jäetud, aetakse igal nädalavahetusel sigu taga, ja just põrsaid.
Vana emist tavaliselt ei lasta, üksikut muidugi võib. Tihti juhtub, et see emis on põrsastest nii palju ees, et lastakse siiski. Mida see põrsapere siis peale hakkab? On lihtsalt hukule määratud. Vanasti oli emis kõva põrsaste kaitsja, aga tänapäeval on ta nii hellaks tehtud, et parem põgeneb ja päästab sellega vähemalt mõne põrsa. Lastakse ju mitu laikat korraga sigade kallale ja nõrgemad ei pääse kuskile. Neid laikad siis armutult närivad. Mõnel näritakse tagumised reied ära, mõnel kõrvad ja nina peast.
Toon seajahtidest mõne näite. Möödunud aastal, kui oli poolteist meetrit lund, pakane miinus 18 kraadi ja põhjatuul, tulid jahimehed sooja džiibiga, lumesaan käru peal, metsseajahile. Kõigepealt tehti ring peale metsatukale, kus metssead kurnatult puhkasid.
Peagi algas jaht, laikad päästeti lahti. Sigu põgenes igasse kanti. Üks põrsake, kes oli kraavi põhja läinud, ei suutnud kaldast üles ronida, selle närisid laikad surnuks. Üks suurem siga, kes oli haavatud, põgenes mööda kuusenoorendikku ja võsa. Jahimees asus muidugi teda jälitama, verd oli üksjagu ja lumel kõik näha. Lõpuks viisid sea jäljed kuuskede alla, kus viis põrsast igavesel unel – nälg oli oma töö teinud. Kas see suurem siga oli nende ema, tuli justkui hüvasti jätma, seda me muidugi ei tea ega saagi teada. Terve kraavikallas oli sääl läbi songerdatud, kuid toitu poldud kätte saadud, sest lumi oli sügav ja koorikus.
Muidugi, ka jaht oli sel päeval edukas – kes rajalt kõrvale läks, see ka näljasurmast päästeti.
Vaevatud loomad
Tänavu algas seajaht pärast uut aastat esimesel nädalavahetusel. Sigu kohe ei leitud, koera peremees otsustas sõita väheke kaugemale. Ja läkski nagu õnneks. Parasjagu põgenes üks emis kuskilt lahinguväljalt, et päästa neid põrsaid, kes veel alles.
Kohe lasti kaks laikat lahti, kes tükk maad eemal teistest maha jäänud põrsa kinni võtsid.
Põrsake puges mahalangenud puu juurikate alla. Kui koerte peremees kohale jõudis, olid koerad juba tal elusast peast tagumised jalad ära söönud. Ja nagu jahimees võidurõõmsalt ise rääkis, hakkas põrsake tallegi vastu, enne kui puss ta eluküünla kustutas.
Varsti tuli peale külmalaine, kõik istusid kodus, aga kui päike juba ilma soojemaks kütma hakkas, ajas ilm jahimehed liikvele. Sest aeg tõttab ja küttimislubasid jagati pihuga. Tuleb need ka ära realiseerida.
Pärast kella 11 ärataski kurjakuulutav koerahääl metsseapere. Palju nad puhata ei jõudnud, sest öö oli kulunud toiduotsingutele. Tuli põgeneda – vana emis ees, põrsakari järel. Nende kannul koerad ja lumesaan...
Saaniga sõitvatele jahimeestele näitab koera GPS ära täpse suuna, kuhu sead liiguvad. Sigadel tuleb vaid põgeneda, vahel kümneid kilomeetreid.
Kui ühe jahtkonna piiridest jõutakse välja, ootavad ees juba teise jahtkonna puhanud mehed...
Põrsad on lumes koerte eest põgenemisest higised ja väsinud. Öö päästab need, kes veel alles jäid, aga kui öösel on 27 kraadi külma... Mis neist nii saab, sellele jahimehed ei mõtle.
Niisuguseid jahte on üle Eesti, liiga väheks on jäänud jahtkondi, kes arukalt jahti peavad, kasutades selleks ühte koera. Või minnakse metsa hoopis koerteta. Siis ei hirmuta loomi ära ega aja neid teise jahtkonna maale.
Olukord peab muutuma
Tekib ju küsimus, mis eeskuju me anname noortele jahimeestele. Nüüdki juba torkavad nad metsseapõrsaid nagu vanu vatijopesid. Kus on jahieetika ja reeglid, millest sageli kirjutatakse ajakirjas Jahimees?
Tegelikult ei kõlba üldse taga ajada emiseid, kel põrsad järel. Sest aprillis-märtsis poegib emis uuesti ja ajab eelmise aasta põrsad eemale. Siis on nad suuremad, iseseisvamad ja võib juba jaanipäevaks küttida. Sügiseks on nad päris ilusad kesikud, saaks jahti pidada arukalt ja normaalselt.
Jahimehel peaks olema mõtlemist ja kannatust. Vana emis peab oma põrsaid kaitsma. Ei ole normaalne, et ta on nii ära hirmutatud põrsaste tapmise ja tagaajamisega.
Jahimehed on muidugi suurelised, et nemad söödavad sigu. Söötmine on aga selleks, et neid paremini kätte saada.
Kui maa on paraja lumevaiba all sula, siis metssiga ei vaja lisasööta ja elab need kaks karmi talvekuudki üle. Aga seejärel tuleks loomad ka rahule jätta, et nad ei kulutaks asjatult oma energiat.
Õpetuseks jahimeestele: andke need suured kogused vilja, mille metsa viite, kuhugi seafarmi – saate liha vastu ja polegi vaja põrsaid piinata.
Mullu, kui oli sügav lumi, sai ka meie ülemustele teatada, et midagi ette võetaks. Miski ei ole muutunud. Nüüd kuulsime, et soomlased käivad meil koeri sigade peal välja õpetamas ja jahil. See on muidugi raha. Ju tuleb vait olla, aga nii edasi minna ei saa. Jahimehest peab saama mõtlev inimene.
