Šetlandi ponid, need väikesed karvakerad

Šetlandi poni võib leida tänapäeval pea kõikjalt maailmast, iseäranis Euroopast ning Põhja-Ameerikast. Nad on ülipopulaarsed laste esimeste ratsudena ning rakendihobustena. Kui kõik hästi läheb, saavad siinsed šetlandi ponid endale peatselt ka kohaliku tõuraamatu.

Aastate jooksul on šetlandi poni intensiivselt teiste tõugudega ristamise ning selektiivse aretuse teel mitmesugusteks erinevateks eesmärkideks edasi aretatud.

Enimkasutatud tõud šetlandi ponidega ristamisel on olnud Hackney ja Welshi poni. Nii on saavutatud sportlikum ja liikuvam ponitüüp. Hackney‘lt on saadud ka kõrge ja hoogne jalatõste.

Ameerikas eristatakse praegu nelja põhitüüpi  šetlandi ponisid: foundation, classic, modern pleasure ja modern.

Šetlandi ponidel on oma osa ka ameerika miniponide väljakujunemisel. Tegu on selektiivse aretuse teel üha väiksemaks aretatud ponidega. Miniponisid eristab šetlandi ponidest asjaolu, et lubatud on kõik värvused, muuhulgas appalloosa ehk leoperdikirju värvus, mis puhtatõuliste šetlandite hulgas keelatud. Täpilised väikesed ponid on iseäranis populaarsed oma erilisuse tõttu ja neid aretatakse väga innukalt. Neid kutsutakse ka miniappalloosadeks,  elab ka Eestis.

Šetlandi ponide tõuraamat loodi 1890. aastal Suurbritannias. See oli esimene kohalikku tõugu ponide tõuraamat seal mail. Eesti Hobusekasvatajate Selts esitas 2010. aastal veterinaar- ja toiduametile taotluse šetlandi ponide tõuraamatu avamiseks Eestis ning pöördus samasuguse sooviga ka Suurbritanias asuva ematõuraamatu poole.

Hetkel on seltsis registreeritud 110 šetlandi poni.

Šetlandi ponide ajaloost, kasvatamisest ja hooldamisest saab pikemalt lugeda veebruarikuu Oma Hobust, mis peatselt ajakirjanduse müügilettidele jõuab.