Silokile muutus pakendist probleemtooteks

 (2)
Silokile muutus pakendist probleemtooteks
SilopallidFoto: Karin Kaljuläte

Alanud aastast pääsevad põllumehed silopallide kile jäätmete eest vastutamisest ja pakendiaktsiisi
maksmisest.

Põllumajandusplasti jäätmete kogumise ja taaskasutamisega tegelevad nüüd kile maaletoojad.

Mitu aastat on vaieldud selle üle, kas silopallide tegemiseks kasutatud kile jäätmed − mis moodustavad suure osa põllumajandusplasti jäätmetest − tuleks lugeda pakendijäätmeteks või mitte.

“Kuni 2012. aasta aprillini, mil jõustusid jäätmeseaduse muudatused, oli keskkonnaministeerium seisukohal, et silopallikile vastab pakendi määratlusele, sest selle peamine eesmärk on kauba kaitsmine,” selgitab keskkonnaõiguse advokaat Mirjam Vili.

Ta lisab, et põllumajandusministeerium on olnud seevastu seisukohal, et tegu ei ole pakendiga, kuna silo kasutab põllumees oma tarbeks ning seega pole tegu kaubaga.

Siiani vastutas põllumees

Vaidlus vaibus paar aastat tagasi, kui jäi peale seisukoht, et silopallikile on veopakend, mille eest tuleb maksta pakendiaktsiisi, silotranšee kattekile aga mitte. Pakendiaktsiisi pidi põllumees maksma, kui ei suutnud täita 55protsendilist plastijäätmete taaskasutamise sihtmäära.

Mirjam Vili selgitab, et kuni 2008. aasta lõpuni kehtis pakendiaktsiisi tasumise kohustus taaskasutamise sihtmäärade täitmata jätmise korral ainult müügipakendile. Alates 2009. aastast arvestatakse aga pakendite taaskasutust materjalipõhiselt, mis tähendab, et ei eristata enam seda, kas tegu on müügi- või veopakendiga – kile on kile.

Seotud lood:

Seega, kui põllumajandusettevõtjal ei olnud ette näidata taaskasutamise sihtmäärade täitmist varasematel aastatel kasutatud kile kohta, pidi ta tasuma 2009. aasta seaduseparandusest lähtuvalt pakendiaktsiisi ka varasema aja eest.

Tookord osutus põllumajandusettevõtjatele päästerõngaks Riigikohtu 2009. aasta märtsis tehtud lahend, mille järgi oli võimalik taaskasutusorganisatsioonile üle anda pakendiettevõtja kohustusi ka tagasiulatuvalt.

Selline võimalus kaotati aga juba 2010. aasta juunis tehtud pakendiaktsiisi seaduse muudatusega, ning kes ei olnud selleks ajaks taaskasutusorganisatsiooniga liitunud, pidid tasuma pakendiaktsiisi.

Plastijäätmed müüjatele

“Lõppenud aastal aga regulatsiooni muudeti. Kohustatud isikuteks ei ole enam põllumajandusettevõtjad, vaid põllumajandusplasti maaletoojad,“ selgitab Mirjam Vili. “Kilemüüjate kohustused hakkasid kehtima 2012. aasta jaanuarist.”

Jäätmeseaduse muudatuste kohaselt on põllumajandusplast probleemtoode. Põllumajandusplasti alla kuuluvad nüüd peale silopallikile ka silotranšee kattekile, kiletunnel, kattevõrk ja plastnöör. Ettevõtted ja isikud, kes müüvad Eestis põllumajandusplasti, on seega probleemtoodete tootjad.

“Niisiis on põllumajandusplasti maaletooja alates 2013. aasta jaanuarist kohustatud tagasi võtma või korraldama enda müüdud põllumajandusplasti jäätmete tagasivõtmise ja taaskasutamise, kuid mitte rohkem, kui on tema poolt eelmisel kalendriaastal turule lastud plasti kogumass,” täpsustab Vili.

Tema hinnangul toovad lisakohustused kilemüüjatele kaasa lisakulusid. Võib arvata, et tekkivate kulude suurus on seotud ka sellega, kui puhas on kogutud jäätmematerjal ning milliseid käitlemistoiminguid peab põllumajandusplasti jäätmetega tegema.

Põllumajanduskile on võimalik taaskasutusse võtta ainult siis, kui see on puhas − ei sisaldada silo, sõnnikut, turvast jne. Samuti ei saa pakkematerjalid olla segamini, need peavad olema üle antud liigiti − eraldi nöör, võrk, silokile, siloaugukile jne.



KOMMENTAAR

Raul Soodla

Farm Plant Eesti silotoodete tootejuht

Iga uus asi tekitab algul palju küsimusi, mis seadusandjatel ja praktikutel on tarvis täpsemalt läbi mõelda.

Meil on vabaturg – kuidas peaksime käituma Lätist või Soomest siia turule müüvate ettevõtjatega? Riik ei ole koduturu kaitset üles ehitanud ja vabaturg on olnud soositud.

On olemas kasutatud kilest kui toorainest huvitatud ettevõtjad – samas vajavad nad aga puhast kasutatud kilet. Olete seda näinud? Me küll oleme valmis kilet vastu võtma, aga mis ikkagi saab, kui seda materjali ei tule turult tagasi?

Kui seadust ja oma kohustusi korralikult täita, siis ma ei julgeks küll garanteerida, et see väljamüügihinda ei mõjuta.