Škoda Yeti – truudus või ilu?
Samas pole Yeti mingi kaubik, pigem näevad škodalased seda maasturina. Ei julge selles vaidluses osaleda, siis peaks hakkama mõisteid täpsustama, keeleametisse ning lõpuks veel kohtusse pöörduma selle asemel, et autoga vaatamata klassikuuluvusele mõnusalt ringi sõita.
Mis räägib Yeti kaubiklikkuse kasuks, on tõsiasi, et kaubaruumi peale on üsna hoolega mõeldud. Kui vanemal versioonil leiab pakiruumi suhteliselt kõrge põhja alt veel varuratta, siis uuemal on sellest rudimendist ja kõrgest põhjast vabanetud.
Vaheküsimus: Kuidas siis ilma varurattata saab? On see ju autot läbi tema ajaloo saatnud, mõnel puhul lausa iluasjaks muutunud?
Vastus: Katseid varuratta mahu vähendamiseks aiakäru omani on tehtud küllalt. Nüüd siis jätkatakse varurattata. Ning ruumi on nüüd rohkem vähemalt kahele spordikotile.
Yeti juurde tagasi. Kellele niisugune välimusristand mõeldud on? Vastus tõuseb ilmsiks, kui tööle hakkab Yeti nelivedu. See sünnib üsna kergesti, elektroonika antava signaali kaudu. Ühesõnaga: vedavad rattad ei pea enne jõuetuid ringe tegema, et passiivsena püsinud rattapaar appi tuleks. Aga tuleb kenasti. Eesti kohta päris järske ja kurvilisi tõuse võttes tekib isegi väike hasart. Ning kindlus: Yeti veab välja. Mõnusalt ja parajalt pehmelt veel lisaks.
Niisugune lahendus näitab ka, kellele pisut kõrge ja kandilisevõitu auto mõeldud on: ikka neile, kes elavad või suvitavad mäe taga, metsa taga, küla taga. Paikades, kuhu kevadeti ja sügiseti ei saa kihutada, vaid peab ukerdama. Paikades, kus talviti tuleb lumesahka liiga kaua oodata. Kala- ja jahimehed eelmisele seltskonnale võimalikele ostjaile veel lisaks.
Auklikku metsateed talub Yeti igatahes tõrkumata ning vedrustus muudab varasuviselt kuivaks jäänud lompide läbimise pigem vallatuks kiikumiseks kui depressiivseks põntsumiseks. Veel üks argument küla taga elamise kasuks.
Öise sõiduelamuse kasuks räägivad aga kurvi ette valgustavad esituled ning udutuled. Metsateel ümber aukude keerutades tuli sellise luksuse praktilisus proovisõidul iga kümne meetri peal korra ilmsiks.
1,8-liitrises bensiinimootoris tundub päris palju jõudu, et mitte juba esimese kinnijäämise järel traktorit ning trossi otsima minna. Muidugi jääb niisugusel puhul alati võimalus, et mida kaugemale välja trügid ja mida kaugemal kinni jääd ning seda kaugemalt tuleb ka traktorit otsima minna, aga ikkagi... Peale selle on 1,8liitrine mootor vägagi krapsakas, kiirendades paberite põhjal 100km tnnini 8,4 sekundiga.
Uuele Yetile pakutakse ka 1,2liitrist ning 77-kilovatist bensiinimootorit (mille leiab ka uue Golfi varustusest). Samuti on Yetit võimalik varustada seitsmekäigulise automaatkastiga.
Diiselmootorid, mida uuele Yetile pakutakse, on kõik kaheliitrised, erinedes võimsuselt aga koguni 44 kW võrra.
Mis auto sisemusse puutub, siis on ta sõiduauto mis sõiduauto, sarnanedes nii Škodadele kui ka Volkswagenitele. Kolm klassikalist nuppu tuule suuna, suuruse ja soojuse jaoks, kõik ülejäänu pigem askeetlik ja isegi silmapaistmatu. Aga otsime me siis ilu? Vist ikka pigem truudust!
