Sõidumõnule rõhuv Nismo

Nissan Juke Nismo seisab Peipsi-äärse küla tihedalt üksteise kõrval seisvate majade vahel. „Vaat see on ikka auto!“ hüüatab üks kohalikuna tunduv vene poiss ja kutsub kamraadid lähemale, et üheskoos imetleda.

On, mida imetleda. Mäeahelikena kapoti kohale kerkivaid esitulesid. Punase taustaga peegleid. Hüppevalmis looma figuuri. Velgi. Tunnet, et tahaks rooli istuda ja proovida, kas lubatu ka tegelikkuseks saab.

Mõne aja pärast seisab sama Nismo maamaja õuel. „Mis need on, küsin ma?“ põrutab sõber, viidates käega nendelesamadele kõrgusse tõusvatele esituledele.

Sõber kui mitte pole ärritunud, siis vähemalt mängib seda, viidates võimalusele, et nii kaugele ühe auto disainimisel ei peaks ikkagi minema.

Aga milline on siit moraal? Mis muud, kui et külmaks ei jäta Nismo küll kedagi. Ning võimaldab neil, kes harjunud Juke välimise kohta nalja viskama, veidi järele mõelda. Törts agressiivsust lisaks ning tulemus ongi teine.

Kuid sõiduomadused?

Sõidab küll. Hoiab end hästi ka (mitte veel päris kivikõvaks sõidetud) kruusateel, kogub ja seejärel ka kannatab kenasti kiirust. Jätab auto mulje, mis ei hakka treppi sadanud külateedel juppe kaotama. Ning üllataval kombel ei raputa ka määral, mida jäigemaks muudetud vedrustuselt võiks oodata.

Müriseb aga Nismo parajalt, isegi nõnda, et muusika kuulamiseks peab raadio tavapärasest pisut kõvemaks keerama. Aga ilmselgelt polegi see sõiduriist mõeldud neile, kes rauge sõidu ajal raadiost sümfooniakontserti naudivad või kevadel vana tugitooli suvilasse viivad ning sügisel kaks kotti kartuleid koju toovad.

Kulunult öeldes on ta määratud olema „popp ja noortepärane“, eeldab pisut kiiremat (loodan, et mitte lubatust kiiremat!) ning lärmakamat (raadio kõvemaks!) sõitu.

Viide sellisele suhtumisele on lausa roolile märgitud – punase põikitriibu abil, aga ka rooli materjali valikul. Kui käed sellele pööratud nahale paned, siis püsivad nad libisemata ka suuremal kiirusel.

Mõnus on Juke Nismoga sõita, ehkki teinekord libisevad silmad ka kütuseosutile (lubatu lubatuks, aga kõva kaheksa liitrit tuleb tragi sõiduga 100 km kohta ikka ära). Jah, säästlikkuses teda süüdistada ei saa, aga jõuliselt masinalt (200 hobujõudu) oleks seda ka patt oodata.

Nullist saja kilomeetrini tunnis tormab automaatkastiga variant veidi rohkem kui kaheksa sekundiga ning väljendab end sealjuures häälekalt. Tõsi, need, kes on sõitnud käsikastiga, tunnistavad, et see olevat isegi etem. Resoluutsem, mehisem, häälekam.

Igatahes on Nissan Juke Nismo üks võimalus neile, kes autoga soovivad ning majanduslikus mõttes jaksavad ka lihtsalt lõbu või mõnu pärast sõita.